Mind sundis seda kirja kirjutama Teie intervjuu 4. oktoobri Postimehes, kus Te väidate, et Te ei suuda aru saada neist inimestest, kes peavad oma nõukogude aja lapsepõlve õnnelikuks.

Ka mina olen nende seas ja võin Teile korrata ikka ja jälle: mul oli õnnelik lapsepõlv. Kuna mind ja minu õde ümbritsesid armastavad vanemad. Jah, oli raske aeg pärast sõda, veel Stalini aeg, kuid sellegipoolest tegid mu vanemad kõik, et meid mitte traumeerida. Oli raske, nappis kõige lihtsamat toitu, kuid minul ja õel olid kõhud ikka täis. Mäletan, kuidas me armastasime ahjus küpsetatud mundris kartuleid, tihti me õega kahekesi sõimegi kõik ära. Alles aastakümneid hiljem tunnistas mu ema, et sel ajal läksid nemad isaga tihti magama tühja kõhuga – sest oma kõhust tähtsam oli neile laste heaolu.

Ma ei solvunud enda pärast – mul pole sooja ega külma Teie arvamusest –, aga ma solvusin oma kadunud vanemate pärast, kes ohverdasid palju, et tagada oma lastele õnnelik lapsepõlv, aidata neil realiseerida oma unistused, anda neile hea haridus.

Võib-olla peaksite selle asemel, et pidevalt rääkida raskest okupatsiooniajast, vaatama praegust Eestit? Kuidas Te arvate, kas need lapsed, kellest rääkis viimane „Pealtnägija“ (4. oktoober 2017, ETV), kes helistavad pidevalt häirekeskusesse, ütlevad kunagi, et neil oli õnnelik lapsepõlv Teie kui riigipea valitsemise ajal? Ma kahtlen sügavalt.

Jaga artiklit

853 kommentaari

  /   16:09, 13. okt 2017
olen ise ka nõuka inimene. lapsepõlv oli õnnelik tänu vanaemale kes meie eest hoolitses ja tegi tuhvlis kartuleid. aga kus nüüd vanaemad on .tööl muidugi. kui pensionile saad on lapselaps suur. kas on ikka õige ,et naiste pensioni iga viidi 65 aastani kas 60 poleks piisanud. oleks lapselapse lapsepõlve ka õnnelikuks teinud.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis