Häirekeskus (Heiko Kruusi)

Sellenädalane „Pealtnägija“ räägib perevägivallast läbi selle pilgu, mis on ehk kõige valusam - vägivalda pealt näinud lapse. Saates mängitakse televaatajale lindistusi laste kõnedest politseisse ja kiirabisse, väikese inimese suurte-suurte muredega.

„Tere, häirekeskus kuuleb!“ „Tere. Seda, et... mu isa ja ema... kaklevad. Kogu aeg.“ Nii algab südantlõhestav kõne, kus väriseva häälega poiss üritab pisaraid tagasi hoides abi saada.

Päästekorraldaja Meelis Pihu nendib kurvalt, et sellise kõne võtab vähemalt kord nädalas vastu iga päästetöötaja. Lapsele esitatud küsimused peavad olema õiged, et paanikas ning hirmul laps rahuneks ja arusaadavalt vastaks. Kuid palve: „Palun tehke nii, et mu isa enam ema ei lööks!“ teeb silma märjaks ka kogenud politseitöötajal. Telefonikõne, kus oma tuppa peitunud tüdrukukese jutu taustal kostuvad tema venna hirmukarjed, võtab kõhu alt õõnsaks.

Lastele maast madalaks selgeks õpetatud number 112 ning ka see, et tänapäeva lapsed on julgemad ja oskavad telefoni kasutada (sageli ka omavad oma telefoni), on viinud selleni, et järjest enam koduvägivallajuhtumeid jõuab politseini just tänu lastele. Psühholoogiliselt ei saa see lapse jaoks kerge olla - mingis mõttes oma kodu, oma vanemate või ühe vanema vastu välja astuda ja usaldada võhivõõrast inimest, kes asub teisel pool telefoni. Millist julgust see võtab ning kui tõsine ja räige see olukord peab olema, et laps ennast niimoodi ületab, võivad täiskasvanud vaid ette kujutada.

Jaga artiklit

56 kommentaari

T
Tohoh  /   18:04, 5. okt 2017
Pealtnägija reklaamib, et kui politseisse helistada ongi olukord lahendatud?! Tegelikkuses ei vaevu politsei perevägivalla juhtudel kohale tulema. Tooge esmaspäeval jaoskonda avaldus, on politseiametnike tavapärane vastus vägivalla ohvrile. Ja niisugune vastus peab ohvrit aitama ka saripeksja korral?! Avalduse viimisele mis järgneb? Mitte midagi, kuna sageli mingit uurimist ja juurdlust ei toimugi. Kuni kohtuni peksja jätkab oma tegevust ja ohvri terroriseerimist. Kohtus aga teadagi - kui kalli advokaadi jaoks raha ei ole - ja ohvril ei ole - siis peksja jalutab vaba mehena ringi tasudes sümboolse trahvi või midagi sellist.
N
naine  /   13:17, 5. okt 2017
Lastest on väga, väga kahju, sest vanemate tülid ja kaklused jätavad laste psüühikasse sügava jälje.
Aga kuidas küll lapsi aidata? Ma arvan, et selliseid kodusid, kus väljakutsed vägivallatsemise pärast on olnud, peaksid regulaarselt külastama seaduseesindajad või vabatahtlikud või mingi organisatsioon, eesmärgiga toimetada vägivallatseja sellisesse asutusse , kust niipea välja ei saa ja nii korduvalt. Miks inimesed peavad kannatama???? Lihtsalt nii valus on selliste laste pärast! Saadet ei vaadanud, hirmus tunne jääb hinge....Miks midagi ette ei võeta? Kaua võib rääkida vägivallast kodudes????

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis