Mida teha? Juba iidsetest aegadest on inimene sellele küsimusele vastust otsinud. Kas kala on seekord üles- või allavoolu? Kas minna marjule vasakule või paremale? Kas see tundmatu seen on mürgine või mitte? Kas lapse kingad või auto rehvid kestavad veel ühe hooaja? Ning eriti põletavana järgmise nädala pühapäeval: keda valida?

Kas, kuidas ja keda valida?

Tegelikult jaguneb see viimane küsimus kolmeks. Esiteks, kas minna valima. Teiseks, kuidas otsustada, keda valida. Alles kolmandaks, keda valida.

Lihtne on neil, kes ise oma valimisringkonnas kandideerivad või kelle abikaasa on ette võtnud rahvaesindajaks pürgimise. Neil tuleb loomulikult minna valima ja teha sedelile rist kas iseenda või oma abikaasa nime juurde.

Õudne ka, kui ühtegi häält ei saa. Neid pretsedente on olnud eriti just kohalikel valimistel. Seda ilkumist ei jõua järgnevatel aastatel ära kuulata.

Nüüd tuleb keerulisem osa. Mida peaksid tegema need, kes ise ei kandideeri ja kelle puhul ükski lähedane vaikimisi toetust ei eelda? Nendega on nii, et kahele äärmisele küsimusele jääb siinses kirjatükis konkreetselt vastamata.

Kui esimesele küsimusele vastata, et valimaminek on iga Eesti vabariigi kodaniku ja siin alalise elamisloa alusel elava mittekodaniku kohus ning siinsete Euroopa Liidu liikmesriigi kodanike võimalus, siis enam palju õõnsamat teksti ei anna paberile panna.

Igaüks peaks saama ikka ise otsustada, mis seisus tema suhe Eesti riigiga parasjagu on. Kui tahab, läheb valima. Kui ei taha, ei lähe. Kohustusliku valimise aeg jääb enam kui veerand sajandi taha.

Kuid jah, siin on üks kuid. Paradoksaalsel kombel, kuna valimisringkonnad on pärast valdade liitmist suuremad, on iga üksiku hääle kaal suurem. Me võime ju mõelda, et ähh, tühja sest minu häälest, kuid päriselus ei ole nii.

Enam ei ole selline vaikne, harjunud, tasapisi oma kodukandi asja ajamine. Nüüd on nõnda, et suure osa otsusest langetavad inimesed, kes ei tea meie asjast suurt midagi ja ega meiegi neile liialt tuttavad ole. Ehk tüüpiline olukord parlamendivalimistelt, kus koos on näiteks Pirita ja Lasnamäe, Kesklinn veel lisaks. No mis seob neid kolme linnaosa peale teede ja tasuta ühistranspordi?

Aga mälu värskenduseks – viimastel parlamendivalimistel sai just selles ringkonnas Viktoria Ladõnskaja riigikogusse, sest laskis hääled üle lugeda ning tuli välja, et tal ikka oli üks hääl Sven Sesterist rohkem. Nii see Toompea lossi uks avanes.

Tegelikult meenutab praegune olukord veelgi enam 2003. aasta parlamendivalimisi. See oli maavanemate suurde poliitikasse tulemise aeg. Ja nüüdsed vallad on suuresti nagu mitme maakonna põhised valimisringkonnad, lihtsalt mõõtkava on väiksem.

Vaadakem, kuidas toona läks. Näiteks Võru-, Valga- ja Põlva valimisringkonnas sai üleriigiliselt tuntud ja Võru maavanema ametitki pidanud Robert Lepikson jämedalt ümardades vastavalt 2500, 1000 ja 1000 häält, kokku 4500. Valga maavanem Rein Randver sai 0, 2500 ja 0 ehk kokku 2500.

See ei olnud ühe ringkonna eripära. Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal võttis samadel valimistel hiidlane Kalev Kotkas üle tuhande hääle Hiiumaal ja mujal suurt midagi, saarlane Jüri Saar sai üle kahe tuhande hääle Saaremaal ning sisuliselt tühjad pihud Hiiu- ja Läänemaal. Vähemalt kahest ringkonnast võttis üle tuhande hääle vaid üleriigiliselt tuntud Ain Seppik. Olari Taalil, temagi üle Eesti tuntud mees, jäi Saaremaal ikka tubli poolsada häält puudu.

Mida teab pealinnapoliitik kohalikust elust?

Muster on selge. Me ei pruugi isegi mäletada, miks naabrile kirvest ei laena, aga vaat’ ei laena! Tagugu haamripinniga pakk puruks, kui muidu ei saa.

Pidevalt pildis olnud mehele-naisele, talle anname küll. Lõppude lõpuks on ta mul lausa nagu külas käinud, telekapilt toanurgas on ju nagu päris! Ja päris personaalset kurja ta mulle või mu perele ka pole teinud.

Tegelikult peaks nüüd nendel valimistel selle isekuse ära unustama. Kui on juba otsustatud, et tuleb valima minna, siis kõige mõistlikum on väikesegi võimaluse korral valida kohalik valimisliit. Kui seal just tõestatult pätid eesotsas ei ole.

Korraks võib ju mõnus tunne olla valida tähtsat pealinnapoliitikut. Eriti nüüd, kui kehtib kahe tooli seadus ja puha. Osa neist on ju isegi lubanud kohalikule tasandile tööle tulla.

Tehke või tina, mina sellesse ei usu. Kohaliku volikogu hingekirja, jah, seda küll. Kuid tööle? Jätkates täie koormusega tööd parlamendis? See tekitab ainult ühe küsimuse: kas luuslanki on seni lastud parlamendis või arvatakse, et kohalikud asjad saavadki niisama, ilma igasuguse pingutuseta selgeks?

Otsesõnu välja öeldes: suuri linnu kõrvale jättes, erakondi ei tasu valida, välja arvatud juhul, kui nende nimekirjades on kogenud korruptsioonivabad valla- või linnajuhid. Ei ole olemas parteilist lumerookimist, lasteaedade ülalpidamist, tänavapuhastust ega veel paljusid-paljusid asju, mis on kohaliku volikogu ja valla- või linnavalitsuse pädevuses.

Äkki jõuavad erakonnad ka mujal niikaugele kui Setumaal, kus üht jäärapäiselt oma joont ajavat parteid kõrvale jättes suutsid kõik teised kokku leppida ning tulid välja ühise valimisliiduga. Sest nad on otsustanud, et nende asi on ajada Setumaa asja.

Mitte kuulata Tallinna meeste korraldusi. Mitte mõelda: peaasi, et parteil hästi läheks! Olen aastaid korranud ja jäängi kordama – erakonnal läheb hästi siis, kui seal on kriitiline mass inimesi, kellel pole oma elujärje hoidmiseks parteid vaja. Siis saab ta mõelda vabalt, mida tegelikult peaks tegema.

Kes käib kõige vähem närvidele?

Nii olengi jõudnud spikri järgmise soovituse juurde. Kui on leitud nimekiri, mis käib kõige vähem närvidele – natuke käib tõenäoliselt ikka, ideaalset maailma pole olemas –, siis tuleb sealt leida esimene inimene, kelle puhul on täidetud kaks kriteeriumi.

Esiteks, ta on valija vana koduvalla või -linna inimene ja päriselt ka tunneb kohalikke olusid. Teiseks, ta on tegija, mitte olija. Kusjuures tegija, kes jääb tegema. Kellelgi pole vaja Tallinna volikogu, kus on asendusliikmete asendusliikmed.

Esimest saab kontrollida päris lihtsalt. Ta on kohapeal tuntud ja lubabki asju, mis on kohaliku volikogu pädevuses. Ta ei loobi suuri üleriigilisi loosungeid. Ta ei kipu Eesti riigi majandusheaolu muutma ega meie julgeoleku kallal nikerdama. See kõik võib kõlada emotsionaalselt jube mõjusalt, kuid tegelikult oleks lihtsalt üks suur vale.

Teise kontrollimine on veidi keerulisem. Vaatama peaks seda, kuidas ta oma ettevõtmised on läinud. Kas ta viskab esimese takistuse tulles püssi põõsasse või pusib lahenduse leidmiseni edasi? Kui ta leiab, et takistused on ületamiseks, mitte universumi vihjeks „tüüp, tee midagi muud“, siis oledki oma kandidaadi leidnud.

Mis nüüd edasi? Lihtne. Lõigake see artikkel välja ja pange kas magnetiga külmkapi külge või rõhknaelaga uksele või kus iganes te selliseid juhtnööre hoiate. Ja kui siis valimispäev on käes, võtke pidulikult see tekst – ja rebige puruks ning valige inimene, kes on teile kõige vähem närvidele käivast nimekirjast kõige sümpaatsem. Sest lõppude lõpuks on valimisotsus alati emotsionaalne ja meie suhtumine valitsejatesse järgnevatel aastatel täpselt samasugune.

Jaga artiklit

11 kommentaari

N
Nõua omale  /   17:56, 5. okt 2017
Nõukogude-Liidu ajast on käed püsti javahel muud asjad ka. Lapsi koolis ei pidanud tohtima agiteerida ,kuid kõik majjad uksest sisse hiiinud ja häält nõudlemas.Mulle-Mulle-Mulle-Mulle-Mulle jne.
S
sorose mürgine seen  /   05:24, 5. okt 2017
usas tahetakse soros terroristiks kuulutada.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis