Käisin vaatamas Gabriel Iglesiast, USA mehhiklasest püstijalakoomikut. Suur lääne staar. Naljakas kui kurat. Ja mulle meeldis, et talle, esinejale meeldis. Ei tea, mis eelarvamustega ta tuli, aga ta ei olnud üleolev, ta oli kodutöö teinud. Ta teadis meie ajalugu (mis ei ole muidugi eriline kunst välja uurida), aga mulle meeldis tema üllatus meie suhtes.

Eks me olemegi siia maailma nurka küllaltki üksi jäänud. Põhjamaadeks meid hästi ei taheta, Skandinaavia me ei ole ja Ida-Euroopa ja baltlased me ka, mulle tundub, olla ei taha. Ja ta lubas, et räägib meist ja soovitab teistelgi staaridel siia tulla.

Mis siis toimus? Gabriel, hüüdnimega Fluffy, on nüüdseks laval olnud 20 aastat. Ta tunnistas, et 20 aastat tagasi poleks ta kunagi uskunud, et satub Eestisse ja siinne publik lõpetab tema nalju tema eest (mees lubas endale mõned vanad ja internetis ammu pähe kulunud nalju teha). Et siinne publik saab tema inglisekeelsetest naljadest aru ja aplodeerib huilates ja püsti.

Ja mulle tundub, et 20 aastat tagasi poleks ka paljud meist siin uskunud, et siia tuleb lääne superstaare. Ei usu ka täna, et me oleme osa vaba maailma kultuurist. Täpsemalt, ükskõik, mis maailma kultuurist. Ole mees ja vali, keegi ei köhi.

Kui president Ilves ütles kord, et me ei tohi enam peituda noore riigi taaga taha, siis see näitab selgelt, et seda me polegi. Meil on vabadus vaadata keda tahame, kuulata, keda tahame ja fännata, keda tahame. Ja kui too fännatu Eestisse tuleb, siis ta näeb ja tunneb poolehoidu, ja kiidab teistele ka. Äge ju.

Jaga artiklit

1 kommentaar

N
Nõus:  /   23:20, 4. okt 2017
äge!

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis