2
fotot
ESIKRAAMAT VALMIS: „Nüüd olen ma ühe raamatu kirjutanud, aga kirjanduseni on veel pikk tee,“ naeratab ETV režissöör Elo Selirand, kes pühendas oma esikteose „Viimane laev“ vanaema Oomile, kes sai raamatu esitluspäeval 99aastaseks. (Robin Roots)

„Lugesin enne mõne naisteka läbi, et saada aru, kuidas see värk käib ja mismoodi neid kirjutatakse,“ naerab ETV režissöör Elo Selirand (42), kes võttis kätte ja kirjutas raamatu „Viimane laev". „Taipasin kohe, et esimene teema on kaalust alla võtmine ja teine elule uue pilguga vaatamine!“ Nüüd on tema esimene ajaviiteromaan, mis oli esmalt mõeldud pelgaks eneseprooviks, ilmunud.

Siiani on Elo kirjutanud igasuguseid tekste: alates stsenaariumidest ja lõpetades blogiga. Samal ajal oli pikka aega käsil ka romaan, kuid enesekriitikast tulvil telerežissöör polnud kirjapandud tekstiga kuidagiviisi rahul. „Mõtlesin seepeale, et Barbara Cartland on tuhat raamatut välja andnud, Eesti tootlikumad autorid saavad aastas hakkama kahega ja ma ei suuda viie peale ühtegi lõpuni kirjutada. Panin endale madalama lati ja andsin aru, et kohe ei pea end kirjanduslukku raiuma. Võib ka pakkuda meelelahutust ja kirjutades lustida. Ma ei kirjutanud seda avaldamiseks, vaid lihtsalt prooviks, kuidas jutustada lihtsat, lõbusat ja liigutavat lugu.“

Eneselegi ootamatult andis teksti kirjastusse

Kui Elo oma naisteka valmis sai, läkitas ta selle paarile sõbrannale lugeda. Nood hüüatasid kohe, et vastse romaani võiks kirjastamiseks pakkuda. „Ma polnud nii pöörase idee peale tulnudki! Kuigi ta oli kirjutatud pidades silmas inimesi, kes seda lugedes saaks lõõgastuda ja murede vahele ehk ka naerda.“

Meditsiiniõest üksikema Aliis Jõe pöörasevõitu seiklustest jutustav romaan „Viimane laev“ sai tõuke ajast, kui Elo alatasa hooldushaigla vahet käis ning nägi seal naisi, kes tegid ränkrasket tööd. „Oma hädade kõrval mõtlen nüüd tihti selle peale, et mis elu need inimesed, kes iga päev nii rasket ja ennastsalgavat tööd teevad, tegelikult elavad? On neil veel lootusi ja unistusi? Sain nendega rääkides aru, et inimlikud unistused on neil kogu aeg olemas ja mõtlesin, kui tore oleks, kui neil oleks üks raamat, mis annaks neile usu, et kõik võib minna elus kui muinasjutuloos – toredasti.“

(Robin Roots)

Elo muigab, et esmapilgul võib see jutt tunduda müstilise eneseabiõpikuna, kuid tegelikult on elu nii tšill kui tšilliks suudad selle enda jaoks mõelda ning samas lasta minna ebameeldival. Aliisiga see kõik loomulikult juhtubki: Rootsi parema palga peale rändav Aliis päästab laevas surmasuust rikka vanamehe, kes kutsub eestlanna endale erihooldajaks Prantsusmaa villasse.

Naistekas ilmus pseudonüümi all

„Viimane laev“ ei ilmunud Elo nime all: autoriks on Aliis Jõe. „Mul oli pseudonüümiks pragmaatiline põhjus,“ lausub Elo. „Festivalil „Head Read“ oli üks Briti kirjanik Claire North, kes kirjutas nooruses tiinekaromaane hoopis teise nime all. Mulle tundus geniaalse mõttena, et ta kirjutab eri žanrites eri nime all. Ja kuna mul on hoog sees ning ma rõõmuga täidaks inimese elukohustuse kirjutada raamat (või mitu), istutada mõni puu (mõtlesin heki), ehitada maja (olen karkassi kallal) ning teha filme, mis inimesi liigutaks, siis iga selle tegevuse jaoks võiks olla ju oma nimi.“

Elo lisab piltlikustava näite, miks žanripõhised pseudonüümid kasu kannavad: inimestele ju meeldib osta piima, mis on piim ja leiba, mis on leib. Samamoodi on ka raamatu autoriga – näed nime Aliis Jõe ja tead kohe, et see pole ulmeromaan, vaid räägib inimestevahelistest suhetest. Aliisi-loole peaks sündima ka järg, kuid seda ei kavatse Elo enam üksnes naistekažanri suruda. „Mõtlesin, et väga tore oleks sellele kirjutada järg krimižanris,“ ütleb Elo. „Selleks, et proovida, kuidas on kirjutada head krimkat!“

Miks pühendas Elo raamatu vanaemale

 „Vanaema Oomi luges oma sünnipäeva päeval raamatu kohe kõpsti läbi,“ ütleb Elo. „Teatas, et need on kõik tema mõtted, mis on kirja pandud. Itsitasin omaette, sest küllap me mõtleme sarnaselt“. Et Elo võttis oma raamatu vanaemale pühendada algas teadmisest, et Oomi (õige nimega Aliide) tahtis kirjanikuks saada. Kahjuks läks elu nii, et ei saanud. „Kirjanikuks ei saanud, sai saksa keele õpetajaks,“ lausub Elo. „Tema hüüdnimi Oomigi on pärit saksa keelest - Oma tähendab saksa keeles vanaema. Ta ütles, et ta ei taha olla vanaemaks kutsutud ja nii sai temast kuidagi Oomi.“

Põhjus aga, miks Elo esikraamatu peakangelannaks sai haiglaõde, oli hoopis Elo isa Enno Selirand, kes haiglasse sattus. Tema juures külas käies süveneski Elo meditsiini-inimeste hingelukku. „Mind huvitavad inimestevahelised suhted ja ka haiglas oli hästi palju näha, kuidas hooldatavate käekäik sõltub lähedaste ja haiglapersonali isiklikest suhetest.“

Elo Selirand

 *Sündinud 9. juulil 1975 Tallinnas.

*1993 lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja 1998 Tallinna pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna telerežissöörina

*Töötanud 1993. aastast Eesti Rahvusringhäälingus – Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis.

*Telerežissööri tööde loendis on tuhandeid saateid ja aastaid kestnud sarju, nagu „Tähelaev“, „Kahvel“, „Kahekõne“ „Saame kokku Tomi juures“, „Lastetuba“. Telelavastused „Nöbinina“, „Jaagupi jõulud“ ja dokumentaalfilmid.

*On mängufilmi „Kutsar koputab kolm korda“ režissöör ja „Taarka“ üks stsenaristidest.

*Praegu on Eesti Televisiooni saadete „Lastetuba“; „Terevisioon“ ja oktoobris esilinastuva seriaali „Lotte lood“ režissöör.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis