Eesti koondise treeningul (Robin Roots)

Ma ei tea, millest see on tingitud või milline ühiskondlik tellimus selle taga on, aga viimastel päevadel üha ja aina, uksest ja aknast sisse pressiv jalgpalli vastane räusk on ületamas igasuguseid piire.

Mullu nõudis auväärne võrkpallitreener, et lasteaedades ja algkoolides jalgpalli tutvustamine tuleb ära lõpetada, sest sellega välistatavat laste huvi igasuguse muu spordi vastu. 
Võrkpallispetsist Päevalehe reporter pole viimastel aastatel jätnud kasutamata ühtki võimalust Eesti jalgpallile kohta kätte näidata.
Viimastel kuudel on rahvusringhääling saanud eest ja takka, külje pealt ja puid alla jalgpalli näitamise pärast, olgu need koondise- või meistriliigamängud. 
Äripäeva tippajakirjanik avaldab keskmiselt korra kvartalis jalgpalli liidu juhti ja juhtimist siunavaid sisutühje karjatusi.

Viimasel paaril nädalal olen hämmastusest tummana lugenud Viljandi linnavalitsuse liikme sõnavõtte, kes andis väga vaba tekstiga mõista, et jalgpall tapab siinse muu spordi (ennekõike stagneerunud juhtimisega seisakus hulpiva munitsipaalspordikooli) ja kohalik jalgpalliklubi, olgugi, et linna kõige kiiremini arenev ja kasvav spordiorganisatsioon, võib linnapoolse rahastuse (mis praegu on kohati viis-kuus korda väiksem kui teistel linnas harrastatavatel spordialadel) suurenemisest suu puhtaks pühkida. "Unustage ära oma märjad unenäod", oli tema sõnum.

Täna sai kogu see jampslik teema uue peatüki. Kuulasin Delfi spordireporterite saadet "Mehed ei nuta", kus lahati Priit Pulleritsu blogpostitust, milles too ahastaval noodil karjub, kuidas jalgpall on ka meedia oma diktaadile allutanud, tuues oma väidete tõestuseks kaunis kistud näited ja vürtsitades neid oma varjamatu ja ammu tuntud jalgpallipõlgliku subjektivismiga. Delfi mehed olid, pole tarvis eraldi rõhutadagi, Pulleritsuga igakülgselt nõus.

Mis toimub, inimesed? Kas te annate endale aru, MILLE vastu te täpsemalt sõdite? Kui ei, mida ma siiralt kahtlustan, siis lubatagu, ma sõnastan selle. 
Te sõdite selle vastu, et üks spordiala on iseseisvuse taastamisest saati tegelenud oma kandepinna laiendamise, turunduse, juhtimise, arendamise ja propageerimisega keskendunult, strateegilistes raamides - ja tulemuslikult. 
Te toote kilbile jalgpallikoondise kehvust, meistriliiga mängude kesist vaadatavust, puuduvaid ja puudulikke tulemusi rahvusvahelisel tasemel.

Aga millest te neid asju välja tuues ei räägi? Paljude mahavaikitavate asjade hulgas näiteks sellest, et Eesti jalgpalli on aastast 1990 arendatud sisuliselt nullist. Lähtekoht, stardipakk võrreldes näiteks tänas-Eesti suusatamise, korv- või võrkpalliga, jalgrattasõiduga, autoralliga või ükskõik millise muu spordialaga võrreldes ei ole jalgpalli puhul ju mainitud aladega võrreldav, mitte ühestki otsast, vaata, kuidas tahad. Kandepindade erinevus okupatsiooniaastakümnete taagana on absoluutselt ebaproportsionaalne.

Nõukogude eestlase uhkus, korvpall, kelle apologeedid on sageli eriti usinad jalgpalli siunajad - kus on teie alaliit? Millega nad on 25 aastat tegelenud? Kus on miski, mida võiks nimetada Tammiste või Salumetsa koolkonnaks ala juhtimisel? Kus on turundus, arendus, juhtimine? Kus on noorte kaasamine, kus on tutvustuspäevad koolides, ühiskondlik aktiivsus programmide näol, millega hõlmatakse muukeelseid, puudustkannatavaid ja erivajadustega lapsi? Miks te ei tee midagi sellist või vähemalt midagi mingiski plaanis võrreldavas mahus sellega, mida jalgpall on teinud viimased 15-20 aastat?

Nüüdiseestlase hiljutine uhkus, suusatamine, kus on teie juhtimine? Mis juhtus teie võimsa püramiidiga? Miks on peale Šmiguni, Veerpalu, Mae areenilt kadumist toimunud totaalne kollaps ning säravad tulemused ja võimas noorte pealekasv asendunud kolmekümnendates "lootustandvate noorsportlaste" kisklemisega ning alaliidu vastase mässamisega? 
Need on vaid paar näidet ja üksikud küsimused, mida võib esitada suurele hulgale, et mitte öelda valdavale enamusele tänaseist spordialadest.

Aga ma küsin veel ebamugavaid küsimusi. Näiteks konstrueerin ebatõenäolise olukorra, mille najalt saab ometi esitada illustreeriva küsimuse: kui Kelly Sildaru vaimustavate tulemuste tuules (mis on sündinud tema isa pühendumisele, strateegiale, oskusele ennast müüa ja turundada ja mis sai tõhusad toetajad ning edendajad alles siis, kui Kelly vallutas oma superesitustega kogu maailma) peaks näituseks järgmise 10 aasta jooksul tekkima laste plahvatuslik tung mäesuusaaladele, mis saab siis? Kas me saame peagi kuulata, kuidas Pahv, Martinson ja Paju ohivad raadios, et mingi täiesti mõttetu nišiala saab liiga palju meediapinda?

Aga kui see juhtub tennises? Jäähokis? Võrkpallis?

See oli, olgu juba närvi läinute rahustamiseks veelkord öeldud, täiesti meelega kistud võrdlus.

Üks teie põhilisi argumente on: lapsed hõivatakse jalgpalliga, aastad lähevad, aga täiskasvanute klassides tulemusi lihtsalt pole. Millest te seda argumenti lauda lüües taas ei räägi? Sellest, et sihipäraselt arendatud jalgpalli tingimustes on üles kasvanud alles esimesed poolteist põlvkonda lapsi. Kui palju on olnud aega lapsi endaga juurde tuua ja neid seal põlvkondade vaheldudes ka hoida korvpallil, võrkpallil, kergejõustikul, suusatamisel, rattasõidul jne?

Te vaikite maha selle, et konkurents jalgpalli tipptasemel on selgelt armutum kui ükskõik millisel teisel spordialal maailmas, sest maailmatasemel on talente skauditud juba kümneid ja kümneid aastaid, sõelutud välja parimaist absoluutselt parimad - ja see protsess on jätkuv, pidev ja aina kasvav. Seda tehakse kogu maailmas, sadade miljonite mängijate hulgas. Kuidas te saate olla nii külma kõhuga demagoogid, et tõmmata mingeid paralleele maailma mastaabi ja nende paarikümne tuhande harrastaja vahele, kes meil Eestis jalgpalliga tegelevad ning nõuda neilt samasuguseid arenguplahvatusi meeskondlikul tasemel?

"Aga... Aga Island!", hüüatab keegi tagareast. "Kuidas Island saab?" 
Island on kui vana demokraatia ja majandus? Milline energiaallikas on neil kasutada, mille najal saab üliodavalt ülevalpeetavaid väljakuid ja kunstmuruhalle rajada? Kas Eestil on kunagi olnud midagi sellist vastu panna?

Miks te nende kistud võrdluste juures piirdute spordialade kõrvutamisega, aga keeldute jäärapäiselt laiendamast võrdlusbaasi riikide arengutaseme, eelarvete, ühiskondliku sidususe põhiseks? Kõik need mainitud elemendid on ju ometi ükskõik millise spordiala arengu vältimatuiks eeldusiks ja tõukejõududeks. Te ei saa neid lahutada ka jalgpallist, panna jalgpalli arengut Eestis seisma ainult jalgpalli enese õlgadele, kui kõigi teiste spordialade puhul peate neid elemente alade lahutamatuteks tugisammasteks.

Jalgpall imeb lapsed endasse, väidetakse. Nad on teiste spordialade jaoks kadunud, karjutakse. See on nii lühinägelik vaatepunkt, et selle kommenteerimine tundub vaimust vaevatud inimese mõnitamisena... Aga ma teen seda ometi. 
Johannes Ermi teate? Eesti kümnevõistluse, taas ühe rahvusliku uhkuse, hetke säravaim pärl ja lootus. Juss alustas oma sporditeed jalgpallist. Siia võib lisada veel ridamisi näiteid paljudelt teistelt spordialadelt, kus lapsena vutti tagunud sportlane on jõudnud tippu või vähemalt oma võimete piiri ära katsunud hoopis teisel alal. Jalgpalli ning selle entusiastide vemmeldamine ja kujutamine lapsi õgivate ning neid keldris kinni hoidvate koletistena... See võib olla ju mõjus hirmutusvahend, aga sisuliselt on see butafoorne konstruktsioon, millel puudub sisu. Demagoogia.

Mida peab tundma seda jalgpallivastast ristikäiku ja materdamist lugev, kuulav, vaatav jalgpallitreenerkond? Kõik need sajad treenerid üle Eesti, kellest paljud treenivad lapsi ja noori õhtuti, peale põhitööd; kes loobuvad oma puhkepäevadest ja puhkustest, et nende lastega turniiridel ja liigamängudel käia? Mida peavad kogu sellest vihakõnest arvama kümnete Eesti amatöörklubide juhid, kes on sageli klubi noortesüsteemi üles ehitanud omaenda rahakoti ja tervise arvelt ning hambad ristis neid klubisid veavad, sest lapsed ja nende vanemad loodavad neile?

Sellesama vihakõne taustal olete te, jalgpalli materdajad, ära unustanud, et te räägite inimestest. Jalgpall ei ole abstraktne kõnekujund. Jalgpall koosneb inimestest. Päris inimestest.

Jalgpall ei ole süüdi selles, et paljud teised spordialad ei suuda ega taha ajaga sammu käia, sisulist tööd teha, arendada ja areneda. Jalgpall ei ole süüdi selles, et ta kasvab ruumis, mis on tühi ja täitmata. Jalgpall ei ole süüdi selles, et ta teeb oma tööd hästi.

Jalgpall ei ole süüdi selles, et ta on olemas.

Ja mitte ühtki last ei saa sundida vastu tahtmist jalgpallitrennis käima.

Neil hetkedel, mil järjekordne "Eesti jalgpall tapab ja on mõttetu" kirjatüki või raadiosaate ilmub, küsin endalt üha sagedamini, kas see, et ma oma kodulinna vutiklubis vabatahtlikku tööd teen, on üldse kellelegi vajalik? Äkki olen ka mina kahjur, puuk, kes on imenud ennast rasvase jalgpallimetssea kintsu külge ja teeb Eesti lastele liiga?

Aga siis ma lähen vaatan mõnd vutimängu või astun läbi kodulinna käsipallimeeskonna matšilt ja tuju läheb taas paremaks.

Mind on mu jalgpalliteemaliste sõnavõttude eest nii näost-näkku kui netifoorumeis sõimatud Pohlaku koeraks ja jalgpallipederastiks. Viimati sain hüüdnimeks "фашик-уебашик". Küllap tulevad nüüdki uued rünnakud, aga nendega ma olen harjunud, antagu aiva takka, kui see kellegi olemise paremaks teeb.

Probleemi see kahjuks siiski ei lahenda, niipalju võin ma lihtsalt ennetavalt ära öelda. Peegli purukspeksmine, kui soolatüügas nina otsas laiutab, ei muuda midagi. Tööle on vaja hakata.

Jaga artiklit

12 kommentaari

A
Aed ja Auk  /   15:23, 5. okt 2017
Hr. Tiits oma vihahoos pani täiega mööda, nagu tavaliselt jalkafännid ikka kui keegi julgeb "püha lehma"kritiseerida.
Keegi ei vaidlustagi selles diskussioonis tublit tööd, mida jalgpalliliidu toel tehakse. (kellel muuseas ongi juba rahvusvaheliste liitude toel rohkem vahendeid seda teha võrreldes muude aladega).
Vaid paljusid häirib, et selle tegevuse ja ala kajastamine on juba ajuvabalt kaldu ühes suunas, mis nagu näha ei toogi fänne juurde vaid võib vastupidiselt mõjuda.
V
Vnka  /   14:40, 4. okt 2017
Ala areng algab ikka alaliidu juhtidest. Pohlak tugeva persoonina on oma ala arendanud pikalt ja põhjalikult kadestamisväärse karismaatilisusega. Paljude teiste alade juhid on omavahel raha jagamise/raha teenimise pärast alad sisuliselt mutta lasknud vajuda. Hea näide siin korvpall. Jalgpalli puhul ei saa jätta märkimata, et väga suured summad, millega ala arendatakse, tulevad FIFA-lt. Sellistest eelarvetest näevad teised alaliidud vaid und. Tulemused pole kindlasti proportsioonis - eesti jalgpalli tase on ikka mudaliiga, kui saadakse kaela ka fääris saartelt.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis