4
fotot
NOOR JA ANDEKAS: Olgugi, et helilooja Rasmus Puur end eriti andekaks ei pea, räägivad tema saavutused muud. Kõige muu tehtu hulgas oli Rasmus tänavu üks noorte laulu- ja tantsupeo ideede autoritest, tegi laulupeol dirigendidebüüdi ning Estonia lavale jõudis tema esimene ooper.  (Alar Truu)

„Ma vaatan kõigile alt üles, olen üsna alandlik. Ma ei pea ennast kuidagi väga andekaks või heaks,“ üllatab helilooja Rasmus Puur, kes on noorest east hoolimata toonud lavale oma esimese ooperi ning juhatanud laulupeol mitmekümne tuhande pealist koori.

Möödunud suvel pälvis Rasmus Puur tähelepanu, kuna oli Veiko Tubina kõrval üks noorte laulupeo „Mina jään“ idee autoritest ja dirigeeris esimest korda laulupeokoori. „Tundsime Veikoga juba varem. Aastal 2014 mõtlesin, et miks ei ole noorte laulupidu varem olnud noorte nägu,“ meenutab Rasmus.

„Kui mõte ühel hetkel jooksma hakkas, tundus mulle, et seal võiks olla juures keegi, kes peegeldaks ja laiendaks mu mõtteid ning aitaks näha muid vaatenurki.“ Nii helistas Rasmus Veikole, omavahel põrgatati ideid ja nii vormuski noorte laulupeo ideekavand. „Esimene impulss tuli minult, liha luudele aga Veikolt,“ on Rasmuse sõnul raske öelda, kes rohkem tegi.

Pidi olema hoopis tantsupeo muusikajuht

Muide, Rasmus oli ka üks noorte tantsupeo ideekavandi autoritest ja pidi tegelikult olema tantsupeo muusikajuht. Nii valdasid teda kahetised tunded, kui ta kuulis, et tema ja Veiko ideekavand on laulupeoks välja valitud. „Tantsupeo idee tuli mulle varem. Kui laulupeo oma tuli, siis ma teadsin, et ei saa mõlemaga tegeleda, ja pidin otsustama, kumba teha,“ räägib Rasmus.

Tal tuli endale otsida asendaja, kelleks sai Kristjan Priks. „Sisulises plaanis oli mu osa tantsupeol väike, aga oli huvitav seal kaasa mõelda ja sellest maailmast osa saada.“ Rasmus ütleb, et huvi sellise suure ja meie kultuuris nii olulise masinavärgi toimimise vastu oligi see, mis kannustas teda laulu- ja tantsupeosse oma osa andma.

Laulupeol tuli esitusele noormehe kirjutatud lugu „Meie“, mida ta ise juhatas. Rasmus tunnistab, et laulupeo dirigendipuldis seista pole olnud tema suur unistus. „Ma ei arva endast kui dirigendist väga hästi. Pean end ikka heliloojaks. Seda protsessi läbides ja kõike kogedes oli see muidugi väga võimas ja õpetlik kogemus.“

Kuid mis tunne tekkis, kui kõik need inimesed tema käe tõstmise peale hingasid ja laulma hakkasid? „ Seda pole võimalik sõnadesse panna. Aga ka eelnevat protsessi ja eelproove üle Eesti ei saa kuidagi peopäevast lahutada,“ sõnab Puur. Et lauljad ja õpetajad on juba ettevalmistuste ajast tuttavad, on laulukaare all kohtumine väga soe.

PEOMELU: Suvise noorte laulupeo kohta on Rasmus saanud palju tagasisidet. Mees räägib, et häid sõnu on öelnud nii noored kui ka vanad ja tundub, et tänavune pidu puudutas tõesti igaüht. (Robin Roots)

Ehkki mitmekümne tuhande laulja dirigeerimine on võimas, ei ole see Rasmuse väitel eriti mugav: „Dirigendipuldis kuuled sa kõike üsna halvasti. Saateorkestrit ei kuule üldse ja koor pidevalt laperdab. Üht koori on mugavam juhatada – nad on sinuga kaasas ja su käe sees. Laulupeol sa juhatad ega taju kontakti.“

Rasmus on intervjuudes korduvalt öelnud, et tema ainus soov oli, et „Meie“ kordamisele ei tuleks, sest mitu korda rongkäigu läbimine ja laulupeotulega tuletorni ronimine olid ta mehe täiesti läbi võtnud. Küll aga korrati lugu peo lõpupoole. „Siis polnud enam mingit pinget peal. See oli korra juba välja tulnud, kõik oli hästi. Võis pidurid maha lasta ja lustida,“ kirjeldab Rasmus oma tundeid.

Oma peosooritust ei ole ta hiljem videol tüle vaadanud. „Ma pole veel rongkäiku, laulu- ega tantsupidu vaadata tahtnud, et mitte seda vahetut muljet hägustada. Küll ma seda ühel hetkel teen,“ arvab helilooja. Vähem kui kahe aasta pärast toimuvad üldtantsu- ja -laulupidu, ent Rasmus nii pea ideekavandite ritta ei trügi. „Praegu on veel väsimus ikka üsna suur.“

Kirjutas 24aastaselt muusika ooperile

Eelmisel nädalal esietendus Estonia teatris Rasmuse ooper „Pilvede värvid“, mille muusika ta kirjutas kõigest 24aastaselt. Ooper põhineb Jaan Kruusvalli näidendil „Pilvede värvid“, mis käsitleb eestlaste põgenemist kodumaalt Teise maailmasõja sündmuste keerises. Aeg ei ole Eestist lahkumise puhul aga määrav – mindi sõjaajal, põgeneti Nõukogude okupatsiooni eest ning välismaale siirdutakse massiliselt ka nüüd, vabaduse päevil. Ooper püstitab küsimusi, kelle jaoks vaba Eesti taastati, kui paljud ka nüüd üle piiri ihkavad? Miks kaob hoolivus ja ühtehoidmine nii ruttu ja algab igaüks-enda-eest-tegutsemine?

2014. aastal kuulutati Estonias välja ideekavandi konkurss tähistamaks Eesti vabariigi 100. sünnipäeva. Koos Kristiina Jalasto ja Laur Lomperiga tegi Rasmus ideekavandi. „Pilvede värvid“ räägib samamoodi jäämise ja minemise teemast ning iseseisvusega toimetulemisest või mittetulemisest,“ räägib Rasmus. „Mulle meeldis Kruusvall juba varem väga ja sattusin enne ideekavandi konkurssi nägema televersioonist Eesti draamateatri legendaarset lavastusest, kus näitlejate mäng, tekst ja lavastus tervikuna jätsid kustumatu mulje,“ pajatab ta. „Üsna ruttu tuli ka otsus viia tegevus aastakümneid edasi.“

NOOR JA ANDEKAS: Olgugi, et helilooja Rasmus Puur end eriti andekaks ei pea, räägivad tema saavutused muud. Kõige muu tehtu hulgas oli Rasmus tänavu üks noorte laulu- ja tantsupeo ideede autoritest, tegi laulupeol dirigendidebüüdi ning Estonia lavale jõudis tema esimene ooper.  (Alar Truu)

Rasmusel on tellimusi järgmise aasta juulikuuni välja. „Olen kõigile öelnud, et hakkan nendega tegelema pärast ooperi esietendust,“ räägib ta. Suuri unistusi noormehel muusikaliste tegemiste osas ei ole. „On mõned inimesed, kellega ma tahaksin üht-teist koos teha, ja neid jätkub. Ma ei tunne, et ideid ja inspiratsiooni vähe oleks.“

Kuidas kolme aasta eest Eesti muusika- ja teatriakadeemia komponistina lõpetanud mees leiab, et meie väikses riigis on heliloomingu olukord väga hea ning ka heliloojate suhted on inimlikud ja toetavad. „Kõik tunnevad ju kõiki ja elame üksteisele kaasa.“

Ei tahtnudki muusikuks saada: „Tundus, et hobina on sellest küll.“

„Käisin Westholmi gümnaasiumis ja esimeses klassis viis tee mind Revalia poistekoori,“ jutustab Rasmus. „Pärast seda õppisin Tallinna reaalkoolis, kuhu Eesti poistekoori juures töötav Jüri-Ruut Kangur tuli poisse üle kuulama. Ta võttis mind koori ja laulsin seal kümme aastat.“

Intensiivsemalt hakkas Rasmus muusikaga tegelema siis, kui ta pani sõber Edmar Tuulega 2007. aastal, ise põhikoolis õppides, kokku reaalkooli noorteorkestri Reaalmažoor. „See polnud keeruline – kes teeb bändi, kes orkestrit,“ naerab noormees. „Meid köitis mitteakadeemiline muusika. Koolis oli olemas väike puhkpilliansambel, tulid mõned tüübid juurde ja sai hakata proovima.“ Rasmus ütleb, et Reaalmažoor oli esiti mõeldud ühekordse projektina, kuid kamp oli nii tore, et koos käidi lausa kümme aastat.

Tänavu kevadel pani seltskond Reaalmažoorile punkti. See plaan küpses juba mõned aastad. „Oleme üsna vanad ja kaua sa ikka noorteorkestri nime all tegutsed. Mõtlesime, et paneme sellele ilusa ja selge punkti.“ Nimevahetusele Edmar ja Rasmus ei mõelnud. „See aeg oli ilus ja noore inimese jaoks nii pikk, et vaadata, mis ka mujal tehakse.“ Rasmuse sõnul ei jõudnudki sellise kollektiivi vedamise kõrvalt suurt muud teha.

Tegelikult ei tahtnud ta üldse muusikuks saada. „Tundus, et hobina on sellest küll.“ Nii läks Rasmus Tartu Ülikooli õppima kirjandust ja kultuuriteadust. Nädalavahetuseti käis ta aga Tallinnas orkestriproovides ja sai ühel hetkel aru, et muusika on siiski tema jaoks. Nii otsustas ta proovida sisse astuda muusika- ja teatriakadeemiasse. „Mul oli ju nii puudulik haridus. Kuna ma sinna sisse sain, otsustasin, et hea küll – proovime muusikat õppida.“

Maalehele on ta öelnud, et läks akadeemiasse kandideerima, muusikaliseks kogemuseks vaid neli aastat klaveriõpinguid ja kümme aastat koorilaulu, ning esimese solfedžotunni sai ta alles kõrgkoolis. „Nüüd on kõik läinud õnnelikku ja loogilist rada pidi,“ sõnab akadeemia cum laude lõpetanud Rasmus.

Ta tunnistab, et puudujäägid hariduses annavad teinekord ikka tunda, kuid on samas õnnelik, et on saanud kogeda täisväärtuslikku lapsepõlve, mis ei ole möödunud prooviruumis. „Nii on sul laiem maailmapilt, mõtlemine on veidi teistsugune,“ usub ta.

Jaga artiklit

11 kommentaari

M
Mart  /   11:17, 1. okt 2017
Siia juurde oleks pidanud tulema ka jutt, kuidas kogu maailm teab ja kummardab meie Arvo Pärti.
P
Parimat!  /   11:16, 1. okt 2017

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis