Eelmisel neljapäeval olid riigikogus arutluse all „Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed”. Olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Ettekandjateks teiste seas ka näitleja Jaak Prints.

Näitlejad pole Toompea lossis harvad külalised. Esimesena meenub muidugi Mikk Mikiver, kes 1988. aasta loomeliitude pleenumil kõmiseva häälega küsis: kui võim kuulub rahvale, siis kellele ta ikka kuulub?

Mikiveril oli haruldane ümberkehastumisvõime, sest 90ndatel käis ta Toompeal juba jõuluvana tegemas.

Suu laulab, süda muretseb

Loomeliitude pleenumi 25. aastapäeval pidas riigikogu puldist kõne Mari-Liis Lill. Vapustavalt hea kõne, mida kõrvalseisjad noorelt näitlejannalt poleks osanud oodata. Mõne hinge näris isegi kahtluseuss autorluses. Aga kuna ta valutas südant nii laste, vaeste, vaevatute kui ka venelaste pärast, pidi isegi puupea taipama, et midagi on sellel pildil valesti.

„Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks, et kõigil nendel lastel oleks, mida süüa, kus magada ja mida pärast kooli teha,” arutles Lill 2. aprillil 2003. aastal.

Midagi oli pildil valesti, kui selgus, et Mari-Liis Lillele ja tema abikaasale Ivo Uukkivile kuuluv reklaamiteenuseid pakkuv ettevõte on maksudega optimeerinud – maksnud minimaalset palka töötajatele ja sotsiaalmaksu riigile, samas kopsakaid dividende iseendale. Ei pea olema majandusteadlane, et aru saada, et selline „edukas”  maksudega optimeerimine päästab ümberjagamisest lastetoetuse ja kultuuritöötajate palga heaks.

Aga kõne oli sellegipoolest hea.

Jaak Printsi kõne oli samuti kantud südamevalust. Neli aastat on möödunud eelkõnelejast. Aeg liigestest lahti ja EKRE parlamendis.

Prints kartis. Ta ei tahtnud tegelikult riigikokku minna. Teda keelitati mitu korda, kuni ta mõistis, et ka teised kardavad. Prints ei kartnud viis aastat tagasi, kindlasti ei kartnud ta kümme aastat tagasi, aga nüüd on tal hirm. Selline oli kõne tonaalsus.

Kuulasin riigikogu otseülekannet ja tahtnuks näitlejat juba poole kõne ajal Lennart Meri kombel julgustada. Küsida, mis talle konkreetselt muret valmistab, ja jagada seda muret kirjasõnas. Me oleme ju ise oma elu peremehed ja tuleviku kujundajad, täna rohkem kui eile ja homme rohkem kui täna (Sirp ja Vasar, 30.03.1979).

Ühesõnaga: Printsi hirm jäi abstraktseks. Meenus vene aeg, kui pidime tundma hirmu rahvusvahelise imperialismi ja klassivaenlase ees. Aga mis nende sõnaühendite taga täpselt pidi peituma, jäigi arusaamatuks.

Ettekandjale ei saanud kahjuks keegi ka küsimusi esitada, nii et tahtmatult tekkis tunne, et tegemist on järjekordse etendusega. Või ei olnud see etendus, aga hirm oli liiga suur?

Inimeste hoiakud muutuvad samm-sammult 

Aga võtame appi Eero Epneri artikli „Kurjuse normaliseerimine” (Postimees, 8.09.2017), mis on mõttekäikudelt sarnane Printsi kõnega. Ütleks lausa, et nagu kaks tilka vett. Aga miks ei võiks kaks meest sarnaselt mõelda, seda enam, et mõlemad on NO-teatrist, kus publikuks põhiliselt heal elujärjel inimesed?

Epner on õnneks konkreetsem. Mõne aasta eest käis ta lavastusega „Kodumaa karjed” Bonnis esinemas ja kohtus pärast etendust hinduga, kes oli kümme aastat Eestis elanud, keele ära õppinud ja perekonna loonud. Ja siis see juhtus: poes apelsine valides oli tulnud tema juurde keegi proua ning sõimanud. See oli esimest korda, ent seda juhtus veel. Kuni ta ei pidanud enam vastu ning kolis Eestist ära. Ühesõnaga: kurb lugu ja vähe lohutab pärastine teadmine sotsiaalmeediast, et enne kui see hindu Eestis perekonna lõi, oli ta elanud sealsamas Saksamaal. Tundnud ennast seal tõrjutuna ja kolinud Eestisse.

Ka Epneri artikli teisest näitest, kuidas tema tumedamat verd kauge sugulane trammist väljudes rusikaga näkku sai, jääb üldistuste tegemiseks väheks. Sügavas keskeas ja vanemad inimesed veel mäletavad, milline kuritegevus vohas veerandsaja aasta eest Eestimaal.

Pealegi pole inimloomusele ratsionaalsus omane, faktide või loogilise argumenteerimisega inimese hoiakut või arvamust ei muuda. Seda saab teha samm-sammult.

Minna laupkokkupõrkesse täiskasvanud inimestega, kes enda arvates esindavad enamust? Neid ei ole mõistlik kasvatama hakata. Neile ette kirjutama, kuidas tuleb mõelda. Mitte kellelgi ei ole selleks õigust.

Mis ei tähenda, et soovitaksin näitlejatel-dramaturgidel jõuetult käed rüpes istuda.

Jaga artiklit

10 kommentaari

V
Vanaema maalt  /   13:04, 29. sept 2017
Ja mina jätkaks seda küsimuste küsimust-kes alustas ebakindluse tekitamist Eestis? Esimese asjana tuleb ette VAO kõrgelt haritud ja austatud isiksuste poputamine ja eestlaste rassistideks tembeldamine presidendi poolt. Kus on siis süüdlane "eestlane", kes põlema pani? Kui oma invaliidid peavad 300-st 160 vallale transpordieest maksma, et ravi saada, siis sissetrügijal on kõik tasuta.Ja selle valguses on nüüd Prints see, kes kardab RIIKI, st. rahvast, kes ei suuda seda ebaõiglust taluda ja protestib selle vastu avalikult. On mõnel ikka foobiad, ehk tuleks Printsil ka pöörduda hüpnotisööri poole sellest lahti saamiseks. Mida rohkem sotsid tuult külvavad, seda rohkem tormi saavad, nii lihtne see ongi. Valed ja alusetud süüdistused pöörduvad nende endi vastu varem või hiljem, torm on alanud.
K
Kes  /   07:27, 29. sept 2017
alustas segaduste ja hirmu külvamist? Kes hakkas jõuliselt barbareid sisse vedama, piiderlust tootma, kurjategijaid õigeks mõistma? Vastan: Taavi Rõivas ja tema jätkajana Hanno Pevkur oma rehvide kambaga, Margus Tsahkna ja Helir-Valdor Seeder oma isamaareeturitega, Jüri Ratas oma bandega, Sven Mikser ja Jevgeni Ossinovski oma piidersotsidega. Nemad on meie hirmu ja ebakindluse allikad.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis