(Robin Roots)

Eesti selle aasta majanduskasv tuli praegusele valitsusele eelarve koostamisel appi, kuid seda ei osatud ikkagi arukalt kasutada. Seda lihtsal põhjusel: valitsuse teadmised majandusest ja eelarvepoliitikast on hõredad. Oma tegevust ja valikuid hakati algusest peale õigustama vananenud ja vääralt mõistetud teoreetiliste käsitlustega või siis juhuslikult kõrva jäänud kontekstist välja võetud väidetega. Loomulikult on sellised põhjendused kergesti rünnatavad, mistõttu on nüüdseks sisulistest ja faktipõhistest selgitustest üldse loobutud.

Nii nagu eelmise sajandi keskel noppisid paljude riikide valitsused Keynesi teooriast välja mõtte, et valitsus saab majandust ergutada eelarvega puudujääki minnes, on 60–70 aastat hiljem teinud seda ka Eesti vasakpoolne valitsus.

Uljas kulutamine

Nii nagu tollalgi kombeks oli, on Eesti valitsus unustanud Keynesi teooria teise poole, et headel aegadel tuleb valitsusel reserve koguda. Lihtsalt seetõttu, et väga paljudele valijatele meeldib, kui riik raha laiali jaotab ja kulutab. Võlad tuleb pealegi tagasi maksta ju järgmistel valitsustel.

Ei tasu arvata, et Eesti praegune madal võlatase on väga kindel garantii ja et siin ei pruugi asjad laenuvõtmisega korralikult metsa minna. Et asjad võivad kiiresti ja kardinaalselt käest minna näitab Iirimaal või ka Lätis juhtunu. Esimese riigivõlg oli 2007. aastal 23,9% SKPst, 2012. aastal 119,5%; Läti riigivõlg kasvas paari kriisiaastaga 8,4%-lt 42,7%ni.

Kui vaadata 90ndatest alates Euroopas toimunut, siis võib kindlalt väita, et laenukoorma vähendamine on keeruline, aga ka seda, et kriisis olid edukamad need riigid, mis olid suutnud oma eelarvepoliitika viia kindlale alusele ja sellest kinni hoidsid, mitte ei hakanud tegema emotsionaalseid või valijatele lühiajaliselt meeldivaid otsuseid.

Eesti eelarvepoliitika aluspõhimõtte – eelarve tasakaal ja konservatiivne laenupoliitika – põhjused on just eelnimetatus ehk tõdemuses: annad kuradile näpu, võtab ta käe ja terve inimese takkapihta.

Riigieelarve on prognoos. Tulude osas toetub see hinnangule, millised võiksid teatud majandusoludes olla maksutulud. Majanduslikult paremad ajad tähendavad paremaid maksutulusid. Kuid ka osa kuludest sõltuvad majanduse käekäigust: kui ajad on paremad, siis kulub näiteks vähem raha sotsiaal- ja töötutoetustele. Siiski kipub riigieelarvesse planeeritud kulutustega olema nii, et majanduse käekäigust sõltub neist siiski väike osa. Samas on nende vähendamine või ära jätmine väga keeruline, kui nad juba on eelarvesse sisse pandud.

Niisiis on eelarve tulude pool keerulisemalt ennustatav, sõltudes väga palju majandusprognoosi täpsusest. Kahjuks on täpsed prognoosid maailmas väga haruldased, ikka on need vähem või rohkem tegelikkusest erinevad. Samal ajal on kulude pool küllaltki jäik. Et prognoos ja tegelikkus väga palju ei erineks, on mõistlik olla riigieelarve koostamisel konservatiivne. Tegelikult kehtib sama ka pere-eelarve tegemisel.

Eesti eelmised valitsused seadsid eesmärgiks hoida eelarve tasakaalus või ülejäägis, võttes peale Euroopa Liidus tehtud kokkuleppeid arvesse ka majandusseisu. See tähendab, et keskmistel aastatel on eelarve nominaalselt tasakaalus, keskmiselt parematel aastatel ülejäägis ja halvematel puudujäägis. Puudu- ja ülejäägi suurused sõltuvad majanduse kõrvalekaldumisest keskmisest dünaamikast. Just neist põhimõtetest lähtudes koostati ka eelarve. Tegelikkus võis küll olla erinev, kuid seda ikka seetõttu, et majandusolud osutusid prognoositust teistsuguseks.

Valepidi lähenemine

Praegune valitsus on võtnud kardinaalselt teistsuguse hoiaku, mis põhineb vananenud ja end diskrediteerinud seisukohtadel ja lähenemistel. Need printsiibid on nii halvad, kui üldse olla saavad.

Esiteks kulutatakse reserve ajal, kus tegelikult peaks säästma. Keskerakond, mis pidevalt on osutanud Keynesi teooriale kui nende majanduskäsitluse alusele, tegutseb risti vastupidi Keynesi soovitustele ja õpetustele.

Teiseks tehakse eelarve lähtudes lootusest, et asjad osutuvad prognoositust paremaks. Pikaajaliselt edukamad riigid lähtuvad eelarve koostamisel konservatiivsest ehk ettevaatlikkust joonest, täpselt nii nagu on Eesti senised valitsused käitunud.

Kolmandaks on maksustamisel mindud majandusaktiivsust pärssivale ja inflatsiooni tõstvale teele. Üks hullemaid situatsioone, mida majanduspoliitikas tuleb lahendada, on stagflatsioon ehk olukord, kus kõrge hinnatõusuga kaasneb väga mõõdukas või olematu majanduskasv, halvemal juhul isegi majanduslangus. Ükski valitsus ega riik ei taha end sellises seisus leida, sest väljapääs stagflatsioonist on väga valus kogu ühiskonna jaoks.

Neljandaks on valitsus võtnud väga selge raha laiali laotamise suuna. Loomulikult pole selline käitumine õiglane ega ka otstarbekas ning on pikaajalises vaates hukutav. Endiselt saab tõeliselt hädas olija abi ebapiisavalt, sest sotsiaaltoetusi antakse ja raha jagatakse ka neile, kes tegelikult saaks ilma riigi toetuseta hakkama. Samal ajal ei suuna riik vahendeid kohtadesse, mis oleksid olulised Eesti pikaajalist tulevikku silmas pidades, nii on teadus- ja arendustegevuse rahastus endiselt tagasihoidlik.

Kokkuvõttes, praeguse valitsuse esitatud eelarve on – nii nagu tema üldine poliitika – suunatud valitsusosaliste lühiajaliste eesmärkide täitmiseks ning toob pikaajalises vaates kaasa suuri probleeme. Seega võib seda nimetada põhimõttelageduse eelarveks.

Jaga artiklit

74 kommentaari

.
...  /   11:13, 28. sept 2017
Maris on tubli poliitik.
N
nägemus  /   10:58, 28. sept 2017
Hea kui raha läheb sihtotstarbeliselt oma vaesema rahva turgutamiseks, aga mitte mõne teise riigi heaolu säilitamise kassasse

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis