Avalikkusse paiskunud idee laiendada ravikindlustust ka nendeni, kel seda seni pole, on kahe otsaga. Valimiseelne aeg sunnib selle uudise puhul samasugusele ettevaatusele nagu haridusministri mõte gümnaasiumi lävendist. Kui aga tegu pole üksnes sotside valimiseelse trikiga pildile pääsemiseks ja erakonna populaarsuse kergitamiseks, siis tähendab see riigi tasemel möönmist, et asjad tervishoiukorralduses pole sugugi ideaalsed. Sisuliselt oleme sel juhul samas seisus, kus Obama USAs ravikindlustussüsteemi laiendades. Varem kirjeldati Ameerika süsteemi kui sügava kihistumise musternäidet, nüüd mööname, et oleme ise samas seisus. Lauskindlustamine oleks riiklikuks jätkuks senisele kommunaalkommunismile, mis sisaldab hetkel ühisrahastatud linnatransporti ning peibutab tasuta prügiveo ja lasteaiakohtadega.

90 000 ravikindlustuseta isikut on Eesti oludes väga suur arv, kui arvesse võtta, et tööturul aktiivsete inimeste hulk ulatub 700 000ni ning et riik katab laste ja pensionäride kindlustuse. Et kindlustuseta isikud saavad juba praegu kiirabiteenust ja muud erakorralist abi eluohtliku seisundi korral, siis on kaalumise koht, kas ennetustegevus ja varasem ravi alustamine tuleks maksumaksjale lõppkokkuvõttes odavam. Ühtpidi turgutab kiirabi niikuinii pidevalt narkomaane ja meil on piisavalt ressursse, et lennutada metanoolimürgistuse saanu kopteriga mandrile ravile, teisalt kogume korjandustega raha haigete laste ja vähihaigete ravimiseks. Meil töötab haigekassa küll solidaarsuspõhimõtte alusel, kuid igaühe lauskindlustamisel peame endilt küsima, kas sotsiaalmaksu tasuvate inimeste jaoks ei tundu selline rahakulutus lennuki pealt raha külvamisena.

Milline oleks ausa maksumaksja huvi pingutada tööl käia, et tema teenitud raha eest hakata ravima ka loodreid ja elukunstnikke, kes ise ei panusta ravikindlustusse sentigi. Kuid silmas tuleb pidada mitte ainult õigluse küsimust, vaid  ka maksulaekumisi. On avalik saladus, et neid, kes peavad ametlikku tööotsa ja maksavad makse vaid haigekassakindlustuse nimel, polegi nii vähe. Üleüldise ravikindlustusse puhul väheneb või kaob motivatsioon ametlikult töölkäimiseks mitte ainult neil, vaid kõigil maksumaksjail. Samas võib ravikindlustuse pakkumist ilma tööl käimata võtta kui esimest sammu tööjärgses ühiskonnas kodanikupalga maksmise poole. Enne tuleb leida vastused kahele küsimusele: kas maksumaksjad on valmis ravima tingimusteta kõiki sõltumata nende maksupanusest ning kas selleks jätkub raha?

Jaga artiklit

24 kommentaari

D
Dutti  /   06:10, 28. sept 2017
Seniks kuni kommunistid Eesti Wabariiki valitsevad jätkub kommunism igal alal.
R
Risto Tanner  /   22:18, 26. sept 2017
Aeg olnuks ammu kommunism Eestis ära lõpetada. Maksame ravikindlustuse raha inimestele palgaga kätte ja las igaüks kannab ise vastutust omaenda ja perekonna tervise kindlustamise eest.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis