"Kingsman: Kuldne ring" (kaader filmist)

“Kingsman: Kuldne ring” on järg 2015. aastal ilmunud märulikomöödiale “Kingsman: Salateenistus”, mis - üllatutus, üllatus - põhineb aastal 2012 valminud samanimelisel koomiksil. Jah, kallid lugejad, enam ei saa millelegi kindel olla, sest see, kui filmis pole ühtegi supervõimetega indiviidi, ei tähenda, et võiks kergemalt hingata! Koomiksifilmid, nad jõuavad kõikjale!

Filmiseeria esimene osa rääkis noorest mehest, hüüdnimega Eggsy, kes on sattunud halvale teele. Ühel hetkel ristuvad need eelnimetatud teed aga salapärase džentelmeniga ning järgmisel hetkel saab Eggsy eneselegi märkamatult koha Inglismaa salapärases spiooniorganisatsioonis Kingsman, kelle eesmärk on valvata korda ning vajadusel päästa ka kogu maailm. Otse loomulikult seda ka teha tuleb.

“Kuldne Ring” leiab aset aastake peale esimese osa sündmuseid. Eggsyst on saanud Kingsmani täisväärtuslik liige ning elu tundub olevat ilus. Kuna aga nüüd on tegelaste liigutusi jälgimas ka vaataja silmad, ei saa elu lihtsaks jääda. Nii naasevadki Eggsy ellu vanad tuttavad, kellest üheks on kunagine rivaal, kes on liitunud uue pahalasega ja soovib nüüd terve Kingsmani organisatsiooni maa pealt pühkida. Kurjamiks on Julianne Moore’i poolt kehastatav Poppy - maailma edukaim ärinaine, kes soovib, et tema tegevust tunnustataks sarnaselt teistega. Ainsaks probleemiks? Poppy tegeleb narkokartelli juhtimisega.

Teine osa viib inglased nende jaoks võõrasse keskkonda - Ameerikasse. Seal tuleb hakkama saada kohaliku spionaaži harrastava organisatsiooni, Statesmaniga. Võrreldes “Salateenistusega” on tegu mõnusa kontrastiga ning näitlejate koosseis saab uute inimeste võrra värskemaks, kuigi nii mõnedki neist jäävad liigselt tahaplaanile - Halle Berry poolt kehastatud agent Ginger Ale ning Channing Tatumi Whiskey (jah, ameeriklaste koodnimed on inspireeritud alkoholist) justkui tunduvad omanäolised ja huvitavad tegelased, ent ekraanil võib neid näha pisut liiga vähe, et lõplikku hinnangut anda.

Filmi üleüldine idee oli pooljabur juba eelmises osas ning sel korral keeratakse absurdivinti veel mitme kraadi võrra üle võlli. Juba esimeses osas esile paistnud märulikaadrid on tagasi ning sel korral on neid isegi rohkem ja need on hullumeelsemad. Esmapilgul võivad need tunduda harjumatud, sest kaadrid on ülesehitatud sääraselt, et vaataja ei peaks oma silmi kunagi keskpunktist eemale viima, ent sellega harjub kiirelt, peale mida saab nautida üpriski vaatemängulist vägivallabaletti. Huumor on kohati labane, ent üpriski palju on ka n-ö võitvaid valemeid ning publikut naerutatakse piisavas koguses. Seda võivad kinnitada kõik need valjud naerupahvakud, mis seansi ajal hammaste tagant lendu lasti.

Tegemist ei ole muidugi täiusliku filmiga. Siin-seal on näha pisut (koomilise taotlusega?) lohakaid arvutiefekte, õhku pillutakse nii mõnigi loogikaauk ja/või lahenemata jäänud/jäävad süžeekillukesed, ent üleüldine kompott on pigem mõnus ja nauditav. “Kingsman: Kuldne Ring” ei teeskle kordagi, et on midagi enamat sellest, mis ta reaalselt on - puhas meelelahutus.

7/10

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis