Juhtus ühe võrdlemisi lähedalseisva tütarlapsega sihuke lugu. Roolib tema automobiili ja liikluse vahel, kõrval, ees, taga, vingerdab jalgrattur. Tuleb ristmik, mis karjuks ammu foori järele, aga kuidagi ikka saab, niisiis kõik seisavad, ootavad. Tütarlaps kerib akna alla ja mainib velosipedistile, et siinsamas kõrval on ju jalgrattatee, ehk siirduks lugupeetav oma sõidukiga sinna ega riskiks tarbetult autode vahel.

Mille peale jalgrattur virutab rusikaga ta tahavaatepeegli viltu ja uhab neooni kängitsetud tagumiku välkudes minema. Püüa tervisesportlast väljal. Hea, et mitte näkku, hea, et peegel küljest ära löödud ei saanud.

Oli vihastav kuulda.

Aga mitte üllatav.

Tüüpiline neoon.

Eks need neoonrõivaid selleks välja mõeldud ole, et kandja kaugele paistaks. Mispärast jäävad ka silma eri nõmedalt käituvad jalgratturid. Siit siis harjumus neid neoonideks nimetada.

Segavad sihilikult?

Väga ammusest ajast. Juhtuti kord viibima Tallinn-Tartu bussi sisemuses, juba Tartu sisemuses, Jakobi mäest alla. Kes ei tea, see on päris korralik kallak, mis lõpeb viie tee ristmikul. Vaat, sõidab uimaselt ristmikule neoon. Tollal oli neid veel vähe, seepärast eriti silmapaistev. Kiiver, kõiksugu põlve- ja küünarnukikaitsmed, ratas kah kindlasti kallim kui teise mehe auto.

No ja jääb sinna lihtsalt töllerdama. Otse bussi nina ette.

Bussijuht annab juba pasunat. Neoon ärkab, uimaselt-uimaselt liigub nii pool või meeter edasi, jäädes ikka põiki sõiduteele. Ja, kui bussijuht on otsustanud, et tõmbab vähe vasakule, ega nii suurt asja kui buss enam kallakul peata, teeb neoon uimase pöörde jälle otse nina ette.

Vinge juht oli bussil, võttis veel vasakule ja andis elu eest pidurit. Seal on ürgorg, kallak läheb põiki kah, Emajõeni välja, nii jäi üks ratas teelt välja õhku kõõluma.

Neoon hakkas ära sõitma, ikka uimaselt, nagu poleks miskit. Robinal tormas kamp ehmatusest toibunud mehepoegi bussist välja ja järele. Said kätte ka ja, kui bussi pardal polnuks viibinud lugupeetud Jaan Kaplinski, oleks vist lintšimine toimunud. Või vähemalt paar tohlakat ikka. Asja eest, on mingi punkt ju liiklusohtliku olukorra või õnnetuse tekitamisest.

Vahepeal, sest tost minu pisikesest seiklusest on tõesti kõvasti möödas, on neoone saanud rohkem, tuleb veel ja, tundub, et lähevad aina ülbemaks. Millalgi kevadel käis Terevisioonis üks neoon, kes teatas, et kui ikka kamp jalgrattureid on otsustanud hõivata sõiduraja, peavad autojuhid sellega arvestama ja vastavalt käituma. Kuis kellelegi tundub, mõistagi, mina nimetan seda patuseks juhmiks ülbuseks.

Uduselt oli meeles, et muiste nii vist ei tohtinud. Liikluseeskiri lubas küll tsiklitel kahes reas mööda sõidurada kimada, jalgratturile jäeti 1m teeservast ja kui kambas sõitsid, oli saateauto kollase vilkuriga.

Kaesin perra, ongi nii, et võivad. Võib kujutleda sohvrite vaimustust, kes neoonide jõugu sabas peavad jõlkuma. Mõnel on ehk kiire ka.

Teen nüüd kiiresti vahele ära äraspidise Hitleri argumentatsiooni. Mis teadupärast on, et kui keegi jaurab taimetoitluse üllusest, meenutad füüreri toitumisharjumusi. Ehk siis pole mul jalgrataste ega nende ratsanike vastu midagi. Kolm sõpra hullu tulevad kohe meelde. Üks viskleb mööda Tallinna kesklinna äri ajades 50-60 aastat vana Rootsi sõjaväeratta seljas, milliseid svenssonid kunagi lihtsalt annetasid; teine sai nooremast peast hakkama armastatud naisterahva juurde velomisega. Tallinnast Räpinasse. On osanud Luise uulitsas politseile kiiruseületamisega vahele jääda, kui seal 30 piirang oli, tõsi, trahvi ei tehtud, võmmid lihtsalt lustisid kiirust teatades. Kolmandal on lihtsalt 30 või 40 jalgratast, ähvardab, et see pole veel kõik. Sõidab iga päev Ast Xi, siiani on tagasi ka jõudnud.

Kamikazed sihukesed.

Ometi ei paista, jah, torka silma. Neoonid küll. Küll sõidavad kõrvuti teeservas, parem ettevõtlusjuttu ajada, vist. Mis peaks küll siiani lubamatu olema. Küll kihutavad sebrale nii, et hea, kui kõrva küljest ei vii. Ülepea käituvad nii, et kui eemalt näed, tunnetad ohtu ja ebameeldivust. Mõtled ette halvasti.

Kasvatamatus

Kust see ülbitsemine mõnesse jõuab, võib ainult pahatahtlikult oletada. Jalgrattur on siin maal ja riigis nagu vabakasvatusega laps, mis enamasti tähendab täielikku kasvatamatust. Rikutust kõikelubatavusega. Neile ehitatakse teid, sest nad on nii erilised. Nad võivad nüüd maha tulemata ülekäigurajale sõita – ma rõhutaks, et siin on väike keeleline vastuolu, see on „käigu” rada, aga oeh.  Lisaks jutt, kui öko, kui tervislik.

Jajah.

Ju võib mõnigi neoon tõepoolest hõisata: mu ratas on kallim kui sinu auto! Süsinikraam! Seitsme neitsi reite vahel ihutud kodarad!

Süsinik on vist suguluses küll teemanti, aga ka kivisöega, mille jätkuvat tarvitamist märsilohistajad-puudekallistajad ikka ette heita võtavad. Et... tea, kas üks vana Žiguli suudab sama palju reostust õhku paisata, kui selle uhke raami kaevandamise ja tootmise käigus ilma jõudis. Seitse neitsit, tea, palju neile kuskil maailma pärapõrgu ebaeuroopalike tingimustega töökodades ka maksti. Kes ikka arvutada viitsib. Ajah, üks „Teeme ära” talg leidsime kaks võssa visatud võhiku arusaama järgi vinge ratta raami, niipalju siis loodushoiust.

Muide, tüdrukud, kui neoon hakkab teile udutama jalgrattasõidu salendavatest voorustest, siis on tal õigus. Aga jätab märkimata – sest ta ei tea – et te saate liialt vändates endale reielihased, mis teevad jalad kalifeede sarnaseks. Miniseelikuga eriti jäle.

Pole ime, kui nõrgem vaim selle ametliku takkakiitmise peale vähe segi läheb. Tekibki tunne, et neoon selga, järjekordne liising kaela, et ikka süsinik ja need neitsid, kõik on lubatud. Maha see, kes teisiti arvab.

Läheb ka meelest, et jalgratas on ka sõiduk. Jalgrattur on sinase juht ja liikluseeskirjad sõiduki juhi kohta kehtivad. Aga kuna jalgrattal pole registreerimisnumbrit, siis kui vaateväljast ära saad, ei juhtu miskit. Muiste ju olid jalgratastel numbrid. Koeri-kasse kiibistatakse. Võibolla natuke distsiplineeriks neoone?

Kelle ülalpidu toob meelde rullnokad. Nood on vist suureks või surma saanud, kui keegi ükspäev sõna tarvitas, oli tunne, et oh, vahva unarsõna. Kuigi rullnokkadel polnud ametlikku heakskiitu. Ülbikud, nõmedikud, juhmakad. Neid peljati, aga ka pilgati. „Wremja” Aiku ja Pets; „Tulnukas” film; mitu laulu, et bemmil uued kummid ja kiiresti löön. BMWl – millisele kaubamärgile kuulub minu ammune platooniline armastus juba 35 aastat, kui leidsin nende 1936. aasta mudelite kataloogi, jutas, kui ilusad need autod juba siis olid – väheke plekk küljes. Vaevalt, et see küll baierlastele erilist muret tegi, ikka. Bemm tuleb, ole ettevaatlik. Samamoodi – neoon, kiiver ja kaitsed, mis tekitavad vist eksliku haavamatuse tunde -  on jama oodata. Ülbik, nõmedik, juhmakas, uus rullnokk. Tollastele nokkadele aga poleks keegi eraldi teid ehitanud ega liikluseeskirju muutnud.

Päris tore, et ilmad ära keerasid. Jääb ehk neoone liikluses vähemaks.

Jaga artiklit

21 kommentaari

R
rattateed ei ole  /   09:51, 28. sept 2017
Täpsustaks seda, et see maantee kõrval olev kergliiklustee ei ole rattatee. See on hoopis jalg- ja jalgrattatee. Erinevus on selles, et tegemist on sisuliselt kõnniteega, kus eesõigus on jalakäijatel. Jalakäijate vahel tohib sõita vaid jalakäija kiirusega. Eestis praktiliselt polegi jalgrattateid, kõik kergliiklusteed on tehtud jalg- ja jalgrattateedena. See on üks põhjus, miks ratturid sõiduteele ronivad.
T
to raudmees  /   18:41, 26. sept 2017
Päris elus oled pehmo nagu limpast tehtud suhkruvatt...

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis