Septembris alguses jõudis eetrisse „Kuuuurija“ saade pedofiiliast. Noor, ilus, vahel vastuoluline saatejuht Katrin Lust sai hakkama erakordse julgustükiga, paljastades meie kohaliku pedofiilide võrgu, leides iseseisvalt nende ohvreid, küsitledes hulgaliselt ametnikke, kes nii või teisiti peaks probleemiga tegelema.

Käiku läksid kõik parimad uuriva ajakirjanduse võtted: varjatud kaamerad ja kurjategijate jälitamine öistel Tallinna tänavatel, pedofiilide kaamera ette tirimine ja faktidega vastu seina surumine. Ka vastutavad ametkonnad seati ebamugavasse olukorda, kui nõuti selgeid vastuseid ja seisukohti. Seda kõike võis teha ainult väga noor inimene – nagu laps, kes ei karda veel kõrgust, ei taju ohtu endale ja oma elule,  tormates pea ees vette tundmatus kohas.

Roolijoodik vangis, pedofiil vabaduses?

Probleemi paljastus, mis saatest vastu vaatas ja see, kuidas reageerisid ametkonnad, on hämmastav. Pedofiil, kellele on kohtu poolt juba vabadusekaotuse karistus määratud, jalutab rahulikult linnas ringi ja ainult ennastsalgav ajakirjanik rikub tema mõnusat olemist. Ohver on sunnitud ise pedofiili paljastama ja temaga vaidlema, tõestamaks, et pilastused on aset leidnud, kuigi igas tsiviliseeritud riigis on ohvri küsitlus üks delikaatsemaid toiminguid, mida viivad läbi kogenud psühholoogid. Politseitöötajad, mitte ajakirjanik, peavad olema need, kes tõestavad pedofiili süütegusid ja loevad esitatud süüdistused talle ette, ja mitte ohver, kes endast välja läheb ja veel kord psühhotrauma saab.

Justiitsministeeriumi hambutu olek, ametniku leebe ja selles kontekstis kohatu naeratus selle asemel, et anda asjale tõsine ja seadusega kooskõlastatud hinnang, paneb mõtlema, kas selles asutuses ei ole asjad mitte kreenis – napsitanud autojuhid vangi, pedofiilid vabadusse. Sinna juurde uskumatult loid ja mittemidagiütlev sõnavõtt Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunikult ning mitmete ametkondade keeldumine kommentaaride andmisest, nagu näiteks Politsei- ja Piirivalveamet ja Õiguskantsleri büroo. Selline häbelikkus ei sobi nii tõsistele institutsioonidele, ka pressinõuniku selja taha pugemine ei ole eriti mehelik tegu. Arusaamatu on ka see, et endine laste ombudsman ja õiguskantselr Indrek Teder, kes pedofiili tööle võttis ja kümme aastat temaga kõrvuti töötas, ei söandanud asja seletada ega üldsuse ees vabandada oma pimeduse eest.*

Alles peale saadet lugesin internetis, et saade oli kohtu poolt esialgu keelatud ja Katrin Lusti isegi ähvardatud vabadusekaotusega eraellu tungimise eest. Õnneks leidis kohus endas nii palju mehisust ja vastutustunnet, et keeld koheselt ka tühistada.

Miks ma võtan seda teemat nii südamelähedaselt ja sellega juba teist korda ajakirjanduse poole pöördun? Esimene kord oli 2006 aastal, kui pedofiilia teema tõsteti ajakirjanduses üles seoses mõne selleteemalise kohtuasjaga. Olen oma esimese hariduse poolest lastearst ja mind on õpetatud, et lapse huvid on primaarsed ja nende kaitsmine on iga ausa inimese asi, sest laps ennast kaitsta ei oska ja ei saa. Tookord oli minu sõnum lapsevanematele, et nad oskaks last kuulata, väärkohtlemist vältida või seda vähemalt avastada ja sellele piir panna.

Täna on minu sõnum Eesti riigile ja tema institutsioonidele – pommuudis, mille tõi meile kandikul ette Katrin Lust, peaks kihama panema kogu ühiskonna, lihtinimestest ajakirjanike ja valitseva eliidini. Ametnikest oli eespool juttu ja ma ausalt ei oska öelda, mis sellega teha. Kas me tõesti oleme jõudnud nn broilerite põlvkonna meelevalda, kus eurostandartidele vastava haridusega ametnikud on hingelt varateismelised, kes osava kantseliidiga uinutavad kuulajaid-vaatajaid ja ei vastuta mitte millegi eest?

Kui nemad on mannetud, siis miks magavad ühiskondlikud organisatsioonid, mis peaks olema rahva eestkostjaks ja südametunnistuseks – kõik need lastekaitseorganisatsioonid, pereväärtuste kaitsjad, terve Eesti eest võitlejad jne? Pomm kukkus, kuid ei plahvatanud, vaikselt susises ja oligi kõik.

Minu etteheide kuulub ka ajakirjandusele, kuigi minu suhtumine meediasse on alati olnud positiivne, sest läbi aegade on olnud ajakirjanikud need, kes ei lasknud omal ajal mind ja minuga seotud ühiskondlike organisatsioone ja liikumisi bürokraatlike hammasrataste poolt hakklihaks tampida. Vaadake viimase paari kuu ajakirjandusmaastikku: valimised ja sellega seotud kaklused, mitte sisulised debatid või tulevikuvisioonid; narkomaania ja õnnetu süstlavahetus, millest jättis kirjutamata ainult erakordselt laisk kirjameister; teoreetiline turvaauk, millest on tehtud globaalne probleem teadmata, kas ta üldse on või ei ole. Ja praktiliselt hauavaikus selle „ootamatult“ kerkinud pedofiilia probleemi teemal.

Pedofiiliat ei tohi maha vaikida

Me taotleme sündivuse suurenemist, me kutsume üles täitma Eestimaad lastega ja samas me ei tee väljagi kui meie kõrval toimub laste psüühiline sandistamine, mis hiljem annab ennast ohvrile tunda kogu elu vältel. Me pidevalt mõõdame oma saavutusi ja võrdleme teiste riikidega, tahame teistest paremad olla. Võtkem siis ometi eeskuju nendest riikidest, kus ei vaikita pedofiiliat maha, kus paljastatakse suured lastepilastajate võrgud, nagu Austrias, Inglismaal, Kanadas, Austraalias. Sellega tegelevad kõrgema taseme politseijõud, kasutades juurdluseks tehnikaid, mida tavaliselt seostatakse terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisega.

Pedofiilia on haigus, mille ravi on problemaatiline kui mitte olematu. Niikaua, kui pedofiil istub kodus ja kedagi ei puutu, on ta lihtsalt haige inimene. Nii kui ta võtab ette kasvõi ühe lapse, peab ta olema koheldud kui kurjategija ja saama vastava karistuse.

Koolid peavad sellest saatest saama tõsise õppetunni, sest aastakümneid koolis töötanud väidetav pedofiil on üle mõistuse, rääkimata, kui suur arv ohvreid võib selle taga peituda. Seda peavad kiivalt jälgima ka kõik lastele ja noortele mõeldud ürituste, laagrite, suvekoolide organiseerijad. Ma ei kutsu nõiajahile, kuid eksimine võib viia dramaatiliste tagajärgedeni.

13 aastat tagasi arutati riigikogus muudatuste ettepanekuid, mis puudutasid alkoholireklaami ja alkoholiseadust. Neid ettepanekuid võis nimetada mikroskoopilisteks, sest nad piirasid alkoholi reklaami ja kättesaadavust ainult natukene. Minu õnnetuseks olin ma selle eelnõu ettekandja ja küsimustele vastaja. Sellist tormilist vastuseisu poleks ma iial oodanud ja see oli mu elu üks raskemaid kogemusi. Kümnete huvigruppide kirjad, tormilised esinemised, praktiliselt ühisrinne kitsendamiste vastu.

Siis mul sai hing täis, ja ma ütlesin kantslist: „Endise lastearstina ma pean kurbusega tunnistama, kui palju advokaate on viinal ja kui vähe kaitsjaid on meie lastel“. Täna ma kinnitan oma sõnu ja lisan veel, et ka need institutsioonid, kes on kohustatud meie lapsi kaitsma, ei tee seda ka praegu.

Indrek Tederi kommentaar: "Selles artiklis on minu osas väärväide - nagu ma oleksin seal nimetatud pedofiili tööle vôtnud. Kinnitan, et osundatud isikut  ma ei ole tööle võtnud. See isik töötas Ôiguskantsleri kantseleis juba endise õiguskantseri Allar Jõksi ajal. Minu kohta tehtud väide on väär."

Jaga artiklit

63 kommentaari

T
toktor  /   14:20, 24. sept 2017
Naabri sünnipäeva peol, naabri teismelist plikat "juhuslikult" kabistav onu Heino ei ole pedofiil.
N
No   /   13:07, 22. sept 2017
Modikud ka!

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis