1979. aastal kehtestati Hiinas ühe lapse poliitika, mille kohaselt tohtis peres olla vaid (ilmselgelt) üks laps. 2015. aastal oli elanikkonna keskmine vanus tõusnud niivõrd kõrgeks, et seadus tühistati. AGA! Mis juhtuks, kui ülerahvastatus oleks reaalne oht ülemaailmselt, mitte ainult Hiinas? Täpselt selle ideega mängib ka Tommy Wirkola ulmefilm “Seitsme õe saladus”.

Lähitulevikus kimbutab maailma sündide kerkiv arv, mille tulemusena hakkab inimkonnale kaikaid kodaratesse viskama ka toidu vähenev kättesaadavus. Sellest tulenevalt otsustatakse hakata tootma nn. supertoitu… mis on tihedalt kemikaalidega rikastatud, mis omakorda mõjutavad inimeste anatoomiat niivõrd palju, et varasemate kaksikute ja harvemate kolmikute asemele sünnib ohtralt viisikuid, kuusikuid, männikuid ja seitsmikuid.

Ei pea vist pikalt seletama, et selline situatsioon on inimkonna püsima jäämise jaoks suhteliselt nukker, sest otsa saavad ruum ja toit, igasugused negatiivsemad numbrid jätkavad aga tõusuteed. Seega, sarnaselt Hiina kunagisele poliitikale, hakkab valitsus inimeste seksuaalelule kätt ette panema ning laste arv võetakse suure luubi alla. Perekonnad, kel on rohkem kui üks laps, peavad ülejäänud valitsusele loovutama, kes need omakorda ära külmutab ja kuskil külmikus tulevikku (mil rahvaarvu probleemid lahenenud on) ootama jätab. Väidetavalt.

Üks naine sünnitab aga valitsuse valvsa pilgu alt väljaspool seitsmikud tüdrukud ning seejärel sureb, jättes vastsündinud enda isa hoole alla. Willem Dafoe poolt kehastatud vanaisa (kes kohe üldse ei viitsi lastenimesid välja mõtlema hakata ja tüdrukutele nädalapäevade järgi nimed paneb) peidab lapsed ära, mõtleb neile välja ühe, singulaarse identiteedi ning suudab järgnevate aastate jooksul märkamatult 7 beebi jaoks mähkmeid ja toitu osta. Hämmastav!

Täiskasvanuikka jõudes on neidudest saanud kõndivad karikatuurid - kõigis seitsmes peaosas olev Noomi Rapace kehastub nii litsakaks blondiks, lühikeste juustega punkar-mässajaks, suurte prillidega nohikuks, narkomaanist punapeaks, kaklushimuliseks sportlaseks ja veel kaheks, vähem meeldejäävamaks karakteriks. Igaüks naistest käib väljas vaid enda nimega päeval, omastades vanaisa poolt välja mõeldud identiteedi. Ühel (võite kolm korda arvata, millisel) päeval ei tule aga Esmaspäev koju ning ülejäänud kamp peab välja selgitama, mis toimub.

Ja see kõik on nii rumal.

Selleks, et kõike seda rumalust täpsemalt kirjeldada, tuleks üksikasjalikult paljastada täpsemaid süžeepöördeid ja narratiivis aset leidvaid sündmusi, mis rööviks põhjuse kõnealust filmi enda silmaga kaema minna. Seda aga - üllatus, üllatus - tasub isegi teha. “Seitsme õe saladus” on täiuslik film, mida koos sõpradega koos vaadata, et selle üle kas hiljem, või selle ajal (eeldusel, et teie olete seansi ajal ainsad inimesed saalis) nalja visata. Ette jäävad nii eelmainitud karikatuur-tegelased, kraaterlikud loogikaaugud, silmnähtavalt keskpärased eriefektid ning kaheldava väärtusega näitlejatöö. Üliaimatavad süžeepöörded on samuti horisondil lausa nii kaugelt nähtavad, et hakka või uskuma, et maa ongi tegelikult lame ning maakera kumerus on kõigest müüt!.

Üks nädalapäevadest astub üles ka seksistseenis. Jäägu see üllatuseks, et milline neist.

5/10

Jaga artiklit

3 kommentaari

A
abc  /   16:15, 20. sept 2017
Üritasin vaadata, kuid vist 20 minutit pidasin vastu. Film oli lihtsalt nii igav. Ja ma ei viitsigi vaadata filmi topakatest, kes ei saa aru, et maakera elanikkonda peabki vähendama. Filmis oli üritatud saripaljunejaid ning nende järglasi näidata positiivsete karakteritena. Siis võiksid head tegelased olla ju ka Maad hävitavad tulnukad.
S
see  /   14:35, 20. sept 2017
oli tõesti tobe fil, ei saagi aru miks nii kõrge hinnang IMDB-s aga seal arvustavad igasuguse maitsega inimesed. Käisin vaatamas kuna läksin ka kõrge skoori õnge aga film on tõeliselt halb, ei soovita.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis