Üle-eestilist meeste elustiilinädalat ette valmistades ning paljude meeste ja naistega tundlikul terviseteemal vesteldes on minult küsitud, kas me ei peaks hoopis tegelema pigem laste tervisekäitumise ning ühiskonna kui terviku muutmisega.

Kes aga kujundab lapse tervisekäitumist ning millest koosneb ühiskond – see imetabane kolmas osaline, kes omapäi igasuguseid asju teeb ning kellel on tihtipeale meie endiga vastukäivad väärtushinnangud, mida keegi meist eriti omaks ei taha võtta. Mugav kolmas osaline, kelle kaela kõik ajada.

Me muretseme sellepärast, et ühiskonnas tolereeritav rämpstoit on see, mis lapsed paksuks teeb ning sõidutame oma lapsi pidevalt autoga, mis laste liikumist veelgi vähendab. Ometi on rämpstoit pea igaühe ostukorvis ning autot roolib lapsevanem ise.

Tulevikku kujundavad meie tänased otsused ning ka meie olevikku kujundavad meie tänased otsused. Kuidas muuta laste tervisekäitumist ja kes seda tegema peaks? Kool? Riik? Kodu? Need on üsna tavapäraselt pakutavad variandid.

Tekib suletud ring – laste tervisekäitumisest saab tulevaste täiskasvanute käitumine, kes moodustavad meie tuleviku kooli, riigi ja kodu. See omakorda kujundab uue põlvkonna käitumise ja nii see ring veereb.

Kus asub sellises ringis heas mõttes kõige lihtsamalt manipuleeritav koht? Kas ei ole mitte meie, lapsevanemad, need, kes oma laste käitumist kõige rohkem mõjutada saavad ning seega oleneb kogu tulevik ju meie endi valikutest, mis mõjutavad meie laste ehk tulevaste täiskasvanute väärtushinnanguid ning käitumist. Sellest omakorda tekib tuleviku ühiskonna paradigma.

Kuidas siis muuta ühiskonna tervise- või ükskõik millist muud käitumist? Kas üldiselt üksikule või üksikult üldisele? Rääkides kas või kampaania „Mehe tegu“ kandidaatidega nende elustiilimuudatuste ajenditest, siis kõigil on motivatsioon alguse saanud nende endi seest. Mingist sügavamast põhjusest või tõukeandjast.

Ühiskonna kui selle imetabase kolmanda osalise üldine käitumistrend meis vaevalt tekitab motivatsiooni midagi enda elus teisiti teha. See, mida naabrimees on tegema hakanud, võib meid korra küll eestlaslikult mõtlema panna ja ehk ajuti tegudelegi sundida, kuid taolised väljastpoolt tulnud motivaatorid on kerged hääbuma. Motivatsioon peab tulema ikka enda seest.

Et muuta ühiskonna käitumist, on igal ühel meist vaja aru saada, et meil on alati vabadus valida – meil on alati võimalus suhtuda oma ellu proaktiivselt nagu õpetas Stephen Covey, “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” autor. Meil on valik – kas teha ise muutuseid, mida soovime maailmas näha või anda alla ja lubada levida neil muutustel, mida me ei taha oma maailma.

Sõnaga – tahtes muuta ühiskonda, tuleb muuta ennast ja oma kodumajas toimuvat. Tahtes muuta Eesti laste tervisekäitumist, eesti meeste ja eesti naiste tervislikku olukorda, tuleb tegeleda oma kodumajas toimuvaga. Ainult nii muudame ühiskonda.

Küll aga on siin peidus üks oht – kõiketeadmise illusioon. Liiga tihti kuulen, et arvatakse end kõike juba teadvat. Keegi meist pole nii tark, et midagi juurde enam õppida ei saaks. Rahulolu tapab arengu. Isegi teadlased saavad kogu aeg ju midagi uut teada. Tavainimesel ei tohiks kõiketeadmise illusiooni küll kuskilt tekkida.

Inimene, kes ei rakenda oma teadmisi ellu, ei erine kuidagi inimesest, kes midagi ei tea. Olgem ise see muutus, mida soovime maailmas näha. Tervist ja pikka tervena elatud eluiga!

Jaga artiklit

1 kommentaar

E
ettepanek  /   07:54, 16. sept 2017
Kui järgmine kord mingi mootorratturite üritus on,siis võiks ikka liikluseeskirju ka täita ja teisi inimesi austada.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis