(Teet Malsroos)

Suitsiidid on teema, mille puhul tunneme end ebamugavalt ja võimalusel väldime sellest rääkimist, kuid ebameeldiva teema kalevi alla lükkamine ei tee toimunut olematuks, sest temaatika puudutab mitte ainult perekonda, vaid ühiskonda tervikuna.

Olukorras, kus Eestis on järgemööda päevakorrale tõstetud mitu varasemat tabuteemat – perevägivald, kooseluseadus, sallimatus ja narkomaanide abistamine –, ei saa suitsiididest mööda vaadata. Taasiseseisvusaastate jooksul kaotatud kümme tuhat inimelu on meie rahvaarvu arvestades väga palju. Suitsiidide hulga kolmekordne langus võrreldes 1990ndate segaste üleminekuaegadega on muidugi suur samm edasi, kuid rahuloluks pole põhjust, kuni meid saadab maailma ühe suitsiidsema rahva taak. Samamoodi võiks öelda, et alkoholism ja narkomaania on geneetiliselt päritavad haigused või elukeskkonnaga kaasnevad pahed, kuid ometi nende vastu võideldakse ja neid ravitakse tekkepõhjustest hoolimata.

Enesetappude puhul on ennetamine raske, aga mitte võimatu, kui osata ära tunda märke, mis lasevad aimata lähedase või kaaskondsete peas keerlevaid mõtteid. Kui narkomaani abistamiseks on kohalike vastuseisust hoolimata rajatavad süstlavahetuspunktid ja tasuta asendusravi, siis millist õlekõrt pakub riik suitsiidimõtte veeretajatele, lähedaste pärast muretsejatele või vahatahtlikult lahkunu pereliikmetele? Kui me sellest kuigipalju ei tea, siis kas see on kivi ennetajate kapsaaeda? Suitsiiditeema liiga nähtavalt käsitlemine võib näida suitsiidi propageerimisena või tekitada huvi neis, kes pole selliste mõtetega varem kokku puutunud. Seetõttu on mõistetav ajakirjanduse hoiak mitte kajastada konkreetseid enesetappe ja keskenduda üldistustele.

Hiljutine aktsioon suitsiidiennetuse päeval Stroomi rannal eelmisel aastal lahkunute mälestamiseks välja pandud 183 kingapaariga pälvis jõulise kujundiga tähelepanu. Nii nagu riigil on programm uppumis- ja liiklussurmade tunduvaks vähendamiseks, nii nagu tulesurmade arv vähenes pärast suitsuandurite kasutuselevõttu, nii on vaja rääkida ka suitsiidide ennetamise võimalustest.

Jaga artiklit

11 kommentaari

N
Nõme  /   19:37, 18. sept 2017
Kas või kes on keelanud suitsiidist rääkimise? - nõme pealkiri!
V
Vikatimees  /   10:06, 15. sept 2017
Tänapäeval teeb palju rohkem inimesi enesetappe kui kuskil statistikas kajastub. Mees, kes käib surnutel järgi, oskab rääkida, et paraku 10-st 7, kellele ta järgi läheb on keskealine või üle selle inimene, kes on enesele lõpu peale teinud. Noori on ka üpris palju. Kuskile statistikasse nad ei jõua, sest laibaauto statistikat ei pea. See on tänapäeva kurb reaalsus. Eesti inimese kinnisus ja uhkus on surmav. Märgakem enda lähedal üksindust ja abivajajat. Depressioon ei anna endast märku kurbusega, seda tühjust näeb inimese pilgust ja et enesetapuni jõuda, selleks peab see tühi pilk jõudma staadiumisse, kus pil enam klaasjakski ei muutu.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis