(Martin Ahven)

Pruugib kellelgi meist vaid mõne riigijuhi elukohta pikemalt silmitsema jääda, kui asjaomased struktuurid asuvad kohemaid välja selgitama kahtlasena tunduva jälgija tausta ja huvi põhjust. Enamgi veel – kui asi läheb kaugemale ja mängu tulevad ka ähvardused, isegi kui tegemist on sotsiaalmeediaga, on tulemuseks reaalne vanglakaristus.

Viimasel juhul tundis tollane peaminister Taavi Rõivas enda kinnitusel reaalset hirmu, hoolimata pidevast riigipoolsest turvamisest. Arvestades muutunud maailma, pole julgeolekumeetmete pidev täiustamine ime. Riigijuhid on tänu ametikohale pideva tähelepanu keskmes ja seetõttu erilises olukorras.

Kuid mida peab tegema tavainimene, kelle liikumisi kodust tööle ja tagasi jälgib kuude kaupa saateauto, nagu kirjeldab ajaleht Eesti Ekspress? Ei saa olla kahtlust, et iga naisterahvas tunneks sellises olukorras hirmu. Tavakodaniku ja riigitegelase eksistentsiaalsetes hirmudes pole ju põhimõttelist vahet, sest turvalist elu tahab elada igaüks meist. Kui aga Rõivase juhtum leidis kiirelt kohtuliku lahenduse, siis tavakodanik jäi oma murega üksi, või politsei vähemalt ei kiirustanud sellega tegelema, sest jälitaja sai oma tegevust takistamatult jätkata ka ajakirjanduse sekkudes. Me kõik teame, et õhukese riigi tingimustes on ka politsei väga õhuke, seda eriti ELi eesistumise ajal väljaspool vippide turvamisest tiinet Tallinna.Teated üksikute naiste ründamisest pole väga haruldased. Me ei vaja tagantjäreletarkust, kui politsei hakkab asjaga töökamalt tegelema alles siis, kui midagi tõsisemat on juba juhtunud. Kuid olukord, kus politseisse abi järele pöördumine tulemusi ei anna, paneb tavakodaniku kahvlisse – kui politsei ei reageeri, siis kas paluda jälitajast lahtisaamiseks abi tuttavatelt?

Politsei armastab rõhutada, et omakohtu korras arveteklaarimine pole lubatav. Üks markantsematest juhtudest on Peipsi ääres kahe varga surmaga lõppenud omakohus. Selliste olukordade välistamiseks peavad korravalvurid peale manitsemise ka tegudega näitama, et antud juhul jälitaja küüsis hädaline ei tunneks end oma riigi poolt mahajäetuna. Normaalne pole ka olukord, kus politsei asub tegutsema alles pärast ajakirjanduse sekkumist, kui mundriau on ohtu sattunud. Eesistumisel näitab politsei initsiatiivi kõrgete külaliste turvamisel, võttes uudse lahendusena kiire sõidu tarvis kasutusele isegi trammiteed. Samasugust südikust ootame politseilt ka tavakodanike julgeoleku tagamisel.

Jaga artiklit

20 kommentaari

P
pealtnägija   /   23:18, 14. sept 2017
Rootsis on politsei võimetu oma elanikele turvatunnet pakkuma.Asi on kontrolli alt väljas, kus pagulased vägistavad juba alaealisi lapsi,rääkimata täiskavanutest.Menetlused kestvat kaua aega, sest juhtumeid on liiga palju.Politseil on ohtlik üksi või paarikaupa kusagile ilmuda.On kohti, kus politseil enam üldse asja pole, sest kardavad oma elu pärast, näiteks Malmö pagulaste linnaosas
V
valed valede otsa  /   17:17, 14. sept 2017
Tallinlased tunnevad euroliidu poliitikuid samahästi, kui soome turiste. Kogu see trill ja trall on politseil ainult ettekääne märkimisväärse arve esitamiseks, kuigi teatud turvatase on vist nõutav. Aga see seltskond eesistumiselt ei erine mitte kuidagi tavalistest turistidest, täiesti lambiahvid ütleks. Tänu politsei eskordile saab ainult oma ego upitada. Mis puudutab Rõivase hirme, siis mida peaks kartna ametnik, kes pole kunagi millegi kriminaalsega hakkama saanud? Kui Rõivase hingel oleks reaalne kuritegu, siis ei aita küll ükskõik kui arvukas turvameeskond, niiet see hirm on teadaolevalt põhjendamatu.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis