4
fotot
MURES: Kaevanduskäikude peale ehitatud Sinivoore 11 maja elanikud (vasakult) Tamara, Ljudmila ja Grigori ütlevad, et nende eluaja peab maja ehk vastu, kuid kas lapsed selles enam elada saavad, pole enam kindel. (Aldo Luud)

Nõukogude ajal tehti põlevkivipealinnas Kohtla-Järvel väike eksperiment ja rajati terve mikrorajoon kaevanduskäikude kohale. Pinnas vajub ja majad pragunevad – ent mingit ekspertiisi pole selle kohta tehtud tervelt veerand sajandit.

Seitsmekümnendatel aastatel põlvekivikaevanduste kohale ehitatud Lõuna mikrorajooni viiekordsetes kortermajades on suured praod, mida on segu ja värviga kinni lapitud. Outokumpu, Sinivoore ja Katse tänava elanikke see ei rahusta. Lisaks seinapragudele ei jää kohalikele elanikele märkamata seegi,kuidas lainetavad kõnniteekivid ja trepikojapõrandad.

Katsemajad töörahvale

Sinivoore 11 maja on metallobadustega mitmest kohast kinni tõmmatud. Piki tellisseina suunduvad katuse poole õige mitu pragu, mis on siiski seguga pealispindselt tasaseks silutud. Otse ühe prao all istuvad vananaistesuve nautima tulnud majaelanikud Tamara, Ljudmila ja Grigori.

„Muidugi tehti omal ajal viga, et kaevanduse kohale ehitati. Ehituseks sobilikumat maad oli siin küllaga. Aga kes see tol ajal ikka hoolis, pandi katsemajad püsti ja rahval oli hea meel, et said korteri. Võime siin pragusid lappida, aga peaasi, et ei juhtuks nii, et viies korrus asub maapinnal ja meie siin esimestel korrustel supleme kaevandusvees,“ räägib Grigori.

Vanal mehel on kogemused Venemaa avarustest võtta. Ta meenutab kunagist käiku ühte kaevanduslinna, kus majad olid trossidega kinni tõmmatud.

Tamara sõnul pandi ehitamise ajal majale betoonplaat alla. „Räägitakse, et ka see võib nüüd laguneda ja liikuda,“ räägib ta.

Ljudmila ütleb, et ta kardab ainult ühte asja – et maa neelab maja endasse . „Peaaegu kõigil siinsetel majadel on praod. Vaadake kasvõi Outokumpu 7 paneelmaja,“ viipab ta käega ülejärgmise kortermaja suunas.

„Jah, seal võis enne äsjast pragude lappimist läbi maja tervitada. Käsi mahtus prakku,“ nendib Grigori.

Kui sügaval võib olla majade all asuv kaeveõõs, seda Sinivoore 11 majarahvas ei tea. Ei tea seda ka Sinivoore 9 elav vanadaam, kes omal ajal ise kaevandussüsteemis töötas. „Kui üle neljakümne aasta eest korteri sain, siis küsisin meie töödejuhatajalt, et kas läbi ei kuku. Vastas, et ei. No kui töödejuhataja juba nii ütles, siis oli kõik korras. Tema ise sai korteri Sinivoore 11 majja, mis on nüüd raudadega toestatud. Meie maja olukord õnneks nii hull ei ole. Kui palju siin kaeveõõneni maad on, seda ei tahagi teada, muidu ei saa öösiti magada,“ ütleb ta.

Sinivoore 11 korteriühistu esimehe Natalja Ventšikova sõnul toestavad raudklambrid maja juba kümmekond aastat.

„Kui pragusid parandati, siis liikusid seinad kohalt ära ja praod tulid jälle tagasi. Seinast pudenes ka liiva. Praegu tundub, et meie majas ei ole praod laienenud,“ ütleb ta.

Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteaduri Veiko Karu sõnul ehitati kõnealused majad tõesti katsetööna, et vaadata, kuidas kaevandusõõned mõjuvad. „Seepärast pandi majale ka reeperid [kõrgusmärgid]. Kuna aastaid vajumist ei toimunud, siis mõõtmised lõpetati. Majad ise ehitati betoonplaatidele, mis võivad samuti ajas järgi anda,“ räägib ta.

Kaeveõõnteni on umbes 15 meetrit 

Karu tõdeb, et maailmas on kaevandatud isegi suurte linnade all. „Lääne-Saksamaal on kivisöekaevanduste tõttu hooned liikunud vertikaalselt neli meetrit ja horisontaalis kaksteist meetrit. Maju on trossidega kinni pandud, et need edasi ei liiguks. Ekspertiisita ei saa mõistagi öelda, kui tugev on pinnasekiht majade all. Selles piirkonnas on kaevandatud maa ligidal ja kaeveõõnteni on vaid viisteist meetrit või pisut rohkem,“ räägib ta.

Veiko Karu lisab, et selle piirkonna käikudest on umbes pooled vee all ja pooled kuivad. Kumb variant majade ohutuse mõttes parem on, sõltub aga erinevatest asjaoludest.

Ehitusekspertiise läbi viiv Jüri Org ütleb, et kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas majad liiguvad või mitte. „Maja võib vajuda isegi trasside kohal,“ selgitab ta.

Juba 2014. aasta oktoobris pöördusid piirkonna kümne korteriühistu juhatuse liikmed oma murega Ida-Viru maavalitsuse ja Kohtla-Järve linnavalitsuse poole. Teiste seas ka Sinivoore 11 korteriühistu esimees Ventšikova. Kirjas viidati ka sellele, et vajumist pole jälgitud kümnete aastate jooksul. Vastavaid vaatlusi tehti viimati 1992. aastal.

Viimastel aastatel on vajumist täheldatud ka Ida-Virumaa  põldudel. Õhtuleht rääkis ühe Jõhvi vallas Tammiku lähedal elava mehega, kes tõdes, et kuna omal ajal olid salastatud ka kaevanduste plaanid, siis vähemalt väiksemate majade ehitamisel maapinna võimaliku vajumisega ei arvestatud. Maapinna vajumisi on aset leidnud ka Kohtla ja Mäetaguse vallas.

Kohtla-Järve linnapea Ljudmila Jantšenko saatis augusti lõpul mitmele ministeeriumile ja tehnilise järelevalve ametile kirja, milles tundis muret hoonete ohutuse ja tuleviku pärast. Maa vajumine pole Kohtla-Järvel aga ainult Lõuna mikrorajooni kortermajade probleem, üksikute majade all on seda juhtunud ka ümberkaudses Järve linnaosas.

Tehnilise Järelevalve Ameti ehitusosakonna juhataja Kati Tamtiku sõnul käisid nende spetsialistid pärast Kohtla-Järve linnapea kirja küll kõnealuste kortermajade juures, kuid täpsemalt saab midagi öelda aasta lõpupoole, kui on teostatud ekspertiisid. Ta lisab, et majadel hoitakse jooksvalt silma peal, kuid eluohtlikud need ei ole.

Jaga artiklit

12 kommentaari

  /   23:08, 13. sept 2017
ongi viimane aeg maapõhja vajuda..
I
Ida  /   21:38, 13. sept 2017
Virumaa on poolenisti alt tühi ja ka pealt tühi. Alt tühjendamine toimub praegu kordades intensiivsemalt kui kunagi varem. Seda ei ole võhikul palja silmaga kohe näha ja kui ei ole näha, siis on kõik OK. Tulevikus on aga ökosüsteem tundmatuseni muutunud ja üldiselt p er se keeratud. Võimumehi ja rahamehi see ei koti, sest nemad seal ei ela ja kui elavad siis piisavalt kaugel, et mitte end häirida lasta.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis