Koolisaamisega on maailmas raskusi kahel moel. Tüdrukuid on vähem põhikoolides arengumaades. Arenenud riikides on jällegi poisse vähem gümnaasiumides. Arengumaade põhjusi tüdrukute alaesindatusest hariduses me suuresti teame – usk ja/või ettekujutus naise rollist kui koduteenrist.

Mis aga juhtus arenenud riikides umbes 1980ndatel, mil poisse hakkas gümnaasiumitesse ja sealt edasi ülikoolidesse üha vähem jõudma, ei teata. Sooline erinevus süveneb sõltumata õpetamismetoodikast või õpetaja soost.

Diskrimineerime poisse?

Eestis lõpetab ülikooli mehi juba poole vähem kui naisi. See on kujunenud kõige suuremaks laste sündimise takistuseks üldse, kuna reeglina otsitakse partneriks ikka endale sarnast. Kas esimese klassi laps saab aru, et kui kahe peale on ainult üks võtta, siis ongi keeruline. Tööturul on samas naisi ja mehi tööd otsimas üsna ühepalju. Väiksem haridustase pole meestele takistuseks isegi kõrgema palga saamisel. Noormeestel on ka rohkem töökogemusi, millega neidude viitereal on raske konkureerida. Kokkuvõttes on probleeme mõlemal, nii meestel kui naistel.

Kõige selle taustal pole arutelu kohustusliku õppimisea pikendamisest või gümnaasiumi hindekvoodist sisuline. Enne, kui õppimisaega pikendada, tuleb kaasajastada õpitava sisu. Mitte ainult ühe aine sees, vaid suures pildis. Haridusministeerium on tänuväärselt alustanud õppekavauuendustega, ent raske on leida suuri eesmärke ja kokkuleppeid enne tehnilisemat laadi uuenduste juurde asumist.

Töötamine on paljuski muutunud, inimeste elu ja ümbritsev keskkond samuti. Toon vaid ühe näite. Tööturul on hulk vabu kõrgepalgalisi töökohti programmeerijatele või droonijuhtidele. Neid teadmisi enamikes koolides üldse ei õpetata. Vedamise ja vanemate kopsakama rahakoti korral saab seda õppida huviharidusena.

Samas pakkus infotehnoloogia õpitava erialana huvi vaid 8% tüdrukutele ning tervelt 92% poistele (ITL tellitud uuring 2014). Üha enam on vaja neid teadmisi eri valdkondade üleselt ja koos väga heade meeskonnatööoskustega ning asjakohase enesekindlusega. Väga suur puudus on õpetajatest – samas laste kasvatamist ei õpetata üldhariduskoolides praegu üldse! Tegelikult on need elutähtsad teadmised ju kõikidele tulevastele meestele ja naistele.

Enne kui arutada gümnaasiumite riiklike kvootide üle, tuleks kaasajastada arusaama, milleks meile üldse gümnaasiumit vaja ja milline peaks see moodsal ajal olema, et nii poisid kui tüdrukud õnnelikeks ja eneseteostusest vaimustuvateks meesteks ja naisteks saaksid.

PISA uuringud näitavad meile põhikoolilõpetajate taset teiste riikidega võrreldes ja jällegi on sooline erinevus olemas. Kõikide riikide peale on madala tulemuse saanutest 60% poisid ja 40% tüdrukud. Lugemisega ja tekstist arusaamisega on poistel kõikides riikides võrreldes tüdrukutega suuremaid raskusi. See vahe hiljem kaob ja 25ndaks eluaastaks tõmbavad noormehed erialase teksti lugemises veidi ettegi.

Aga 15-aastane poiss on hädas, sest tal on lugemisraskuste tõttu keskmisest tüdrukust keerulisem ka osadest matemaatikaülesannetest aru saada. Samas ütlevad ka väga häid tulemisi saanud tüdrukud kõikides riikides, et neil napib enesekindlust. Samad tulemused ilmnevad selgelt kõikides arenenud riikides.

Gümnaasium rakenduslikumaks

Edukamateks on maailmas osutunud need arendused, kus gümnaasium on palju rakenduslikum. See tähendab, et lisaks ülikooliks ettevalmistusele pakutakse ka kutseõpet. Eestis oleks see osalt tagasipöördumine järeleproovitu juurde – enamik tänastest keskealistest õppis keskkooli ajal ka mingit kutset.

Täna kurdavad nii kutse- kui ülikoolid, et peavad sisse saanutega alustama joonise mõistmisest ja tööprotsessi ülesehitusest. Lisaks on üldine arusaam, et sotsiaalsed oskused vajavad järele aitamist, et tööinimestena oleks võimalik edukas olla. Laste vähesest liikumisest tingitud tervisetakistused on ka hariduse abil ületatavad – kui me ikka näeme haridust inimese tööks ettevalmistamise ühe osana.

Lisaks veel erivajadustega laste ettevalmistus tööeluks – riigikontrolli poolt välja toodud töövõimereformi seni nõrgim lüli. Kui gümnaasiumi sisu ja mõtet muuta – aga seda oleks väga vaja muuta nii tüdrukute, poiste kui ka erivajadustega õpilaste jaoks -, siis muutuvad ka sisseastumise eeldused.

Eesti kutsekoolide kiituseks tuleb öelda, et kasutada oleva raha hulka arvestades on nemad üldiselt suutnud moderniseeruda paremini. Küll aga ei ole õpetajate palgad konkurentsivõimelised ning jätkuvalt on suuresti lahendusteta eriliste vajadustega noorte aitamine.

Kindlasti tuleks vältida ühiskonnas vastandamist, et helged pead gümnaasiumisse ja loodrid kutsekooli. Samuti ei ole õige suundumus, kus tüdrukud suunatakse heegeldama, poisid puutööd tegema ja lisaks ei väärtustata veel ka nende tööde eest saadud hindeid. Kolmas murekoht oleks eriliste vajadustega noortele lisaks olemasolevatele veel numbrilisi juurde lisada. Sest number – on lihtsalt number.

Teiseks edu aluseks ongi hoiakulised ja sisulised muutused alates lasteaiast ning laste leiutamise ja liikumise soosimine põhikooliski. Mu enda just esimesse klassi läinud tütar tegi esimesest õppepäevast tabava kokkuvõtte: “Tüdrukud olid normaalsed, aga kõik poisid nihelesid kogu aeg.”

Kui sisulisi muudatusi mitte teha ja vanaviisi edasi lastes teha gümnaasiumisse kõrge hindelävi, siis saame ealiste ja sooliste iseärasuste peale Eesti vabariigi tütarlastegümnaasiumid. Kui õpetuse sisus ja hoiakutes muudatusi mitte teha, siis jätkub trend, kus tublid ja kiitust väärivad tüdrukud jäävad pärast pikki pingutusi ikkagi tööturul raskustesse ja iibemurele ei paista ka lahendust.

Kui aga tehniliste muudatuste asemel arutada sisuliste, poiste-tüdrukute erihuve arvestavate ja 2030ndate aastate täiskasvanu-elust lähtuvate muudatuste üle, siis saame Eesti head haridust veel paremaks teha.

Jaga artiklit

24 kommentaari

Y
yll  /   12:02, 12. sept 2017
et siis tuimad tuupuritest tüdrukud gümnaasiumi ja poisid kutsekooli? pärast loob sotsonovski neile riigi kulul totakad töökohad ja poisid ehitavad neile ministeeriume ning kütavad neid et saaks neile
makse maksta.MIS MÕTE SELLEL ON???
N
Njah  /   11:52, 12. sept 2017
Kahjuks ei arvesta meie praegune koolisüsteem absoluutselt poiste ja tüdrukute närvisüsteemi erinevat arengut. Kõigile lüüakse ühesuguse latiga, kuigi poiste aju küpseb alles 21. eluaastaks samas kui tüdrukute aju areneb 16. eluaastaks välja. Siit ka erinev asjadest arusaamine, erinev õppimis/ja keskendumisvõime, suhtlemise omapära jne. Me ei ole sootud inimesed. Poistele peaks hoopis teist moodi lähenema. Olen sügavalt veendunud, et Eestiaegsed poistekoolid ja tüdrukutekoolid olid vajalikud ning tegelikult on vajalikud tänagi.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis