Tõnis Erilaid (Tiina Kõrtsini)

Tallinna telefonivõrgus oli 1928. aastal umbes 200 telefonipreilit (Nõmme omaette linnana veel lisaks), kui Rahvaleht kirjutas 11. septembril: „Tallinnas hakkab paljukirutud ja paljuarmastatud telefonipreili pikkamisi välja surema. Tulevikus vastab keskjaamast inimese asemel külm metall. Hiljem hakkab sellest kahju ka neil, kes telefonipreilisid seni ainult kirunud. On ikkagi väga armas telefonipreililt midagi viisakalt paluda ja sealt vastabki juba ta hääl nagu hõbeda kõlin: „Valmis!“ Automaadist kostab praeguse „Valmis!“ asemel ju vastav heledakõlaline signaal. Kui aga soovitud number ei ole vaba, siis vastav madalamatooniline signaal. Kui ühendus saadud, kutsub aparaat abonendi telefoni juurde kella abil, nagu seda teeb ka praegune telefonipreili.“

Postipeavalitsuse hoonesse ehitati sel aastal esimene automaattelefonijaam 1000 abonendile. Järgmisel aastal oli kavas ehitada sama mahutavusega teinegi alajaam ja jõuda lõpuks 10 000 abonenti teenindava automaatjamani. Millest jäi väheks, sest arvati, et mõne aastaga on numbrid välja jagatud.

Telefonipreilidele tuli uus töö otsida. „Aga kui preilid „mehele pandud“, kaotab telefon luule,“ kirjutas Rahvaleht toona.

Jaga artiklit

1 kommentaar

A
ants  /   09:30, 11. sept 2017
Huvitav mõttekäik

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis