Kas Eesti lapsi on tabanud netikuulsuse hullus? Psühholoogid ütlevad, et lastele pööratakse vähe tähelepanu ja siis tundub ahvatlev kaamera ees lollusi tehes ja öeldes või juba tuntud netikuulsusi matkides endale tuntust koguda. Mis saaks olla lihtsam, kui vaid kaamera tööle panna ja loota leida teisel pool sõpru ja mõistmist, mis päriselus saamata jääb?

Ehkki totraid videoid ja pilte saab üles laadida mitmesugustes kanalites, on eeskujuks võetud ikka YouTube’i vlogijad ehk videoblogijad – eestipäraselt juutuuberid. Kõige kuulsam ja mõjukam, kelle järgi on joondunud paljud lapseohtu staarihakatisedki, on YouTube’i kasutaja PewDiePie, kodanikunimega Felix Kjellberg. Ehkki ta pole esimene vlogija, sai temast kiiresti kõige suurem. Tema stiil mõjutab kaudselt tegelikult ka neid, kes väidavad, et ei vaata tema videoid või ei salli teda. Treenimata pilgule võib tunduda, et see on äärmiselt lihtne ja lollikindel viis väga kuulsaks saada.

Kuidas saada Youtube’i staariks?

Võib julgelt öelda, et tegelikult ei saa ükski juutuuber päris niisama kuulsaks. Edukaid juutuubereid võib jaotada järgmiselt. Ta on kas väga vaimukas ja naljakas, võib rääkida ükskõik millest või kommenteerida ükskõik mida, hea jutu ja teravate märkustega tüüp. Sageli on tal alter ego ning ta etendab kedagi teise nime ja identiteediga. Ta tahab rahva meelt lahutada.

Teiseks on intellektuaalse sisuga juutuuberid, tihti n-ö nohikukultuuri (inglise keeles geek culture) esindajad. Räägivad palju filmidest, vahel ka telesaadetest, muusikast, samuti ühiskonna protsessidest ja seda sageli sotsiaalkriitilise tooniga. Ameerikast on pärit paljud ateistlikud YouTube’i kanalid, seal on religioonikriitilised mõtteavaldused veebis populaarsust kogunud juba aastaid. Sellel juutuuberil on midagi öelda, vahel on ta oma ideid jagades vaimukas, vahel täiesti tõsine.

Kolmandasse kategooriasse kuuluvad juutuuberid, kes kasutavad ära teiste loodud materjali. Selle kasutaja tunneb ära video pealkirjast, kus on sõnad „React to“ („Reageerin“) või „Try not to“ („Ürita mitte“). See on inimene, kes sõna otseses mõttes filmib oma reaktsiooni mingile materjalile, mis on juba olemas. Autor üritab vaadatava sisu üle mitte naerda, nutta või piinlikkust tunda (inglise keeles cringe) või kuulab mõne muusiku uut laulu ja räägib, mis tundeid see tekitab. See on kahtlemata eelmistega võrreldes kõige laisem vlogimise viis ja noorte juutuuberite meelisvahend. See on lihtne, ei nõua palju vaeva ega tööd ning on kõigile üheselt arusaadav.

Ürita mitte nutta

Millest aga lapseeas inimene ei pruugi aru saada, on see, milleks keegi reaktsioonivideoid vaatab. Sealt otsitakse samastumist enda arvamusega – näiteks muusikavideo, mis on väga hea, tekitab reageerimisvideotes omamoodi kõlakoja, kus on võimalik enda arvamusele uuesti ja uuesti kinnitust leida. „Ürita mitte…“ videos ei huvita inimesi see, kes on kaamera ees, vaid see, kas õnnestub naeru või pisaraid tagasi hoida. Vlogija on sellises videos vaid liim, mis klippe koos hoiab. Keegi ei vaata videot selleks, et näha, kui hästi üleslaadija vastu peab, vaid ikka selleks, et ennast proovile panna.

Reaktsioonivideote omapärane alaliik on inimesed (ja lapsed), kes näitavad kaamera ees oma oste. Kuigi mõnel vanemal inimesel võib selline kommertsi ja tühisuse esitlemine kulmud otsaesiselt juuksepiirini tõsta, on pakiavamiste videote populaarsust üsna lihtne seletada. See on omamoodi fantaasia, kus poekottidest ja karpidest tulevad välja asjad, mis võiksid lapse unistustes tal endalgi olla.

Muide, ainsad tõeliselt menukad lapsjuutuuberid ongi nagamannid, kes teiste omasuguste rõõmuks mänguasjakarpe avavad. Mingist iseseisvalt saavutatud kuulsusest on asi aga kaugel, sest nende taga seisavad uhkusest pakatavad emmed-issid, kelle taskutesse voolab neist veelgi rõõmsamate mänguasjatootjate raha.

Tee oma lapsele Q&A

Seega koorub siit mitu teemat, millest saab rääkida lapsega, kes on kas mingi kahtlase üllitise salvestanud või imetleb neid, kes seda teevad. Esiteks vaimukus ja tarkus. Kui palju ja mida on ühel 10–14aastasel maailmale öelda? Selleks peaks seda ikka natuke tundma. Naljadega on selles eas nii, et üldiselt korratakse seda, mida keegi vanem ja humoorikam ees teeb või ütleb. Nii on olukord nagu vanas Eminemi laulus, kus räppar kutsus välja enda tõelist alter ego, sest kogu maailm oli täis teismelisi poisikesi, kes tegelast matkisid – saamata aru, mis viimase tegelikult naljakaks ja edukaks tegi. Antud juhul on netisfäär täis ülalmainitud kodanik Kjellbergi kloone.

Mõni kuulsus võib tunduda edukas mitte millegi najal, aga seegi pole päris tõsi. Mõnel inimesel pole ehk annet pealtnäha millekski, küll aga on tema selja taga meeletud rahamäed, mis tulevad sponsoritelt, kelle tooteid ta kannab või reklaamib. Nende firmade huvides on seda inimest kuulsana hoida.

Jutt sellest, et mis on internetis, on seal igavesti, ei pruugi teatud vanuses ja teatud soovidega inimest morjendada. 12aastane ei kujuta veel ette, et ta tahaks 32aastasena neid vanu videoid ja tšätilogisid nähes häbi pärast maa alla vajuda. Pigem selgitada, et kolmele-neljale inimesele publikust võib käitumine lahe ja täiskasvanulik tunduda, aga ülejäänud maailmale mage ja rumal. Selle asemel et lasta tal üles laadida lõputud Q&A (küsimus-vastus ehk Question&Answer) videoid, milles tal pole teistele endavanustele midagi väga põhjapanevat öelda, räägi temaga. Sügavalt ja tõsiselt, et ta tunneks, et temast saab kunagi inimene, kellel on tõepoolest midagi öelda. Kuulsana või mitte.

Lõpuks võib lapsele sõbralikult meelde tuletada, et kõik inimesed ei saa kuulsaks. Tõenäoliselt temagi. Ja see on täiesti okei. Sest kuulsus on asi, mis võib tänapäeval kaduda, täiesti inimese vastu pöörata ja ta isegi hävitada. Kuulus olemine ei ravi kurbust ja üksildust. On küllalt traagilisi näiteid, mille põhjal selgitada, et tuntus pigem võimendab halbu emotsioone. Parem olla vanemate ja sõprade poolt armastatud kui kuulus ja väga, väga üksi.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis