(Aldo Luud)

EV 100 paneb mõtlema sajanditagustele eestlastele. Näiteks palvetades taeva poole nad kindlasti ei teadnud, et meie galaktikas on 200 miljardit tähte, aga galaktikaid on ka 200 miljardit. Muistne esivanem  nägi taevas taevasõela, kooti ja vankreid – ikka põllumajandusega seotud kujundeid.

Kui vankri rakendis oli suur ja väike täht, tekkis kena muistend, et väike täht on hunt, kes on rakkes hobuse maha murdnud ja siis taevaisa poolt mõistetud hobusega paaris vankrit vedama. Sajanditagused eestlased olid peamiselt taluinimesed. Suurimaks unistuseks oli oma talu. Neid osteti päriseks. Vabadussõtta kutsudes lubati ja anti ikka talu. Kui kahekordseks olümpiavõitjaks tuli Palusalu, kinkis riigivanem talle Pillapalus talu (mis kena nimede riimumine!). Taluperemees ja –perenaine olla oli suur au.

Amatöör ja kutseline

Aasta külaks 2017 tituleeriti Läsna-Loobu. Kõige muu hea kõrval, mis külas esineb, on seal ka hea näitering, kes mängib  taluõues Tammsaare „Kõrboja peremeest“. Ja väga hästi mängib. Käisime vaatamas.. Siis tabasime ära, et teater Ugala on püsti pannud sama Kõrboja loo, aga hoopis nime all „Kõrboja perenaine“. Vaatasime sellegi ära. Etendus toimus vabas õhus Tammsaare Lõuna talu juures,  seega Vargamäel. Ka see oli suurepäraselt välja mängitud ja pani mõtlema.

Loobul osales üle kahekümne amatöörnäitleja, neist üks poiss koera rollis. Kui koer lõpuks kurvastusest suri, kõik nutsid. Vargamäel osales üle kolmekümne pärisnäitleja, aga koera polnud. Olid poiss ja tüdruk, kes tegid koerust. Mannu arvas, et need sümboliseerisid peategelasi Kõrboja Annat ja Katku Villut nende lapsepõlves. Mina nii ei osanud arvata.

Näidendeis tehakse täiesti selgeks sajanditagused Eesti valulised probleemid taluperemeheks olemise, vallaslapse saamise ja viinajoomise koha pealt, südantlõhestava armastuse taustal. Kui Vabadussõjas langenud venna asemel loodeti Katku peremeheks Villut, siis tormaka loomuse ja fantaasiarikkuses tehtud ebaõnnestunud äriplaanide tõttu talu vanaperemees kahtles pojas kõvasti.

Pealegi oli Villul laps teenijatüdruku Eeviga, keda ei peetud piisavalt väärikaks perenaiseks talule. Kui siis Villu noorusarmastus linnas koolitatud Kõrboja Anna näol välja ilmus  ja Villut kutsus hoopis Kõrboja peremeheks, oli situatsioon neile tapvalt keeruline. Villut muserdas veel plahvatusest saadud vigastus.

Peremees oli tollal talus tähtsaim. Suhtumist naisesse, kui see vastu vaidlema kippus, näitab Katku vanaperemehe ütlus: inimesele, kui öeldakse, peab piisama ühest korrast, loom tahab mitu korda ütlemist (Tammsaaret mälu järgi tsiteerides). Ajapikku on aru saadud, et kodu keskne ja otsustav roll on siiski rohkem perenaise õlgadel. Ugala lavastus kannabki nime „Kõrboja perenaine“.

Ja siinkohal tuleb tõdeda, et Tammsaare poolt kirjutatud loo lõpp on kehvakene. Liiga palju surma ja saamatust. Katku Villu läheb vabasurma. Ja alles siis tuleb Anna välja ettepanekuga, et kutsuda Villu poeg Villu koos oma ema Eeviga Kõrbojale, et koos kasvatada poisist uus tulevane Kõrboja peremees.

Peremees või –naine?

Miks tark Anna ei tule selle ettepanekuga välja varem, et nendega liituks ka poisi isa? Kas Tammsaare pelgas süüdistust kristliku moraali vastases kahenaisepidamises? See poleks ju mingi ennekuulmatu lugu. Muistses Eestis olevat mitmenaisepidamine tavaline olnud, kuna mehi sai sõjas palju otsa ja neid ei jätkunud. Miks pidanuks siis naised üksindust ja lastetust kannatama?

On teada lugu umbes samast sajanditagusest ajast, kui Kolgaküla koolmeister oma naisega kuidagi last ei saanud, aga kooliteenijaga sai. Jäid kenasti kokku elama ja tütar kasvatati üksmeeles üles. Mormoonidel USAs on mitmenaisepidamine läbi sajandite lubatav olnud. Neil ju ristiusk. Aga mujal maailmas – kuipalju on rõõmsaid kooselustsenaariume moslemite seas!

Katku Villu oleks kahe naise poolt kindlalt ohjes hoitud ja tema ideerohked ettepanekuid mõistlikult rakendatud. Poja kasvatamine ja koolitamine oleks olnud suurepärane kasvatusvahend isalegi. Ja pojale oleks isa eeskuju eluaegse kogemuse andnud. Ka kaks naist oleks leppinud olukorraga, et pool muna on parem kui tühi koor. See oleks talupidamise järjele aidanud. Ja kõigil oleks hea meel olnud, kaasaarvatud jumalal seal ülal kõrges.

Kas Tammsaare ka niisugust positiivset lahendust kaalus, ei ole teada. Aga ta oli ju alles noor ja roheline – „Kõrboja peremees“ oli ta esimene romaan. Kui ta inimeste karakteri avamisega toime ei tulnud, lasi ta nad aina ära surra.

Kui nüüd mulle paras rahapatakas pakutaks, võin romaanile uue elujaatava lõpu kirjutada, kus on läbi kaalutud – kes kellega mis nädalapäeval käib ja kes on peapealik. No tark Anna võiks see esmapilgul olla küll, aga ei pruugi. Edaspidi vana ja noor Villu võivad ette võtta nutikaid üllatavaid koostegutsemisi.

Ma tean, mis kõik ses õiges elustsenaariumis ette tuleks, aga raha eest ütlen. Ja miks mitte ei võiks ilmuda järjeks rohkem köiteid? Kõik tahavad ju teada, mis saab neist edasi tänapäevani välja. Oi kui palju suurepäraseid inimesi ja olukordi terendab silme ees.

Jääb siiski probleemiks, kas oleks õigem uus pealkiri „Kõrboja peremehed“ või „Kõrboja perenaised“  - kes on rohkem tegijad?

Jaga artiklit

10 kommentaari

R
reede  /   19:18, 10. sept 2017
Eks eestlaste ajalugu ongi selline mis loogikale ei allu Suguvõsa ajalugu uurides pean kukalt kratsima ega suuda mõista kuidas esivanematel nii palju lapsi õnnestus kasvatada Isa kes kasvas popsitalus läks Vabadussõtta ühegi kõhkluseta ja Irboska all sai eluaegse neerutõve Kõhklemata varjas aganiku kaevikus metsavenda endal kuus last kasvamas Omet nõustus asuma koduküla hädakolhoosi esimeheks Ameerika Häält kuulas kuni sai aru et see valetab ja hukutab vaid noori mehi Küllap praegu manaks neid ärasdtajaid kes oma äkkrikkuse hunniku otsas alamrahvast ei näe See nn teatrikriitik oma nabast kaugemale ei näe

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis