"Rachel, mu piin" filmivariandis mängib Rachelit näitlejatar Rachel Weisz ning noorhärra Philipit Sam Clafin. (pressimaterjal)

“Rachel, mu piin” on Daphne Du Maurier’ romaan, mis on inspireerinud ka filmitööstust ning samanimeline film ongi hetkel ka Eesti kinodes jooksmas. Kahjuks filmi ma veel vaatamas käinud ei ole, kuid selleks, et lugu korralikult mõista, ongi parem lugeda enne läbi raamat, kui vaadata filmi.

“Rachel, mu piin” näol oli tegu meeldiva ja mõnusa ajaveetmisraamatuga, kuna Daphne Du Maurier, kes on tuntud kui väga hea jutuvestja, suutis tõepoolest mind oma loodud kujutlusmaailma  nii kaasa tirida, et sain umbes 400 leheküljelise raamatu loetud ühe vaba päeva jooksul.

„Rachel, mu piin“ räägib armastusest, pettusest ja südamevalust, kui kogu teos lühidalt kokku võtta.

Raamatu peategelaseks on nooruke, 23-aastane inglise noormees Philip Ashley, kes on kogu oma elu elanud koos oma kasuisa Ambrose’iga ilusas, kuid vanamoodsas mõisas. Ambrose on noormehe jaoks kogu elu, ta on temasse väga kiindunud, mees on Philipile suureks eeskujuks ja parimaks sõbraks.

Kuna Ambrose’i tervis ei ole väga kiita, põgeneb ta igal talvel Inglismaalt soojema kliimaga kohta. Ühel talvel viis tee mehe Itaaliasse, kus ta kohtub oma elu esimese armastusega, Racheliga, kes on muideks Philipi kauge sugulane. Itaalias abiellutakse ning alguses tundub minevat kõik hästi. Ambrose kirjutab Philipile, kes muidugi teda väga koju igatseb, andes teada, kuidas tal naisega läheb ja kuna ta koos Racheliga Inglismaale naaseb.

Kuid ühel hetkel Ambrose’i tervis halveneb. Philip ootab ja ootab mehe kirju, ning kui lõpuks kiri saabub, tekitab see noorukis ärevust. Ambrose on täiesti muutunud ning süüdistab Rachelit oma haiguses, kahtlustades teda enda mürgitamises. Ambrose’i sõnul on naisel probleeme ka liigse rahalaristamisega ning kahtlustab, et koos naise hea sõbra ja rahaasjadeajaja Enrico Reinaldiga (kes muideks ka Rachelisse armunud on) hautakse kurje plaane mees tappa ja ta vara endale võtta.

Ambrose’i soov kodumõisa naasta jääbki täitumata ning ta sureb Firenzes. Philip otsustab pärast Ambrose'lt murettekitava kirja saamist otsekohe Itaaliasse sõita, kuid ta jääb hiljaks. Racheli villasse jõudes on Ambrose juba Firenze kalmistule maetud ning Rachel on sealt juba sääred teinud.

Kuna Philip Racheliga kohtunud ei olnud, lõi ta kujutluspilte naisest enda peas, nähes teda kui kurja ja pahatahtliku nõiana, kes ta kõige kallima inimese temalt võttis. Kuid siiski on noormees uudishimulik ja kuuldes, et naine on otsustanud Inglismaale tulla, otsustab ta naise siiski oma mõisas vastu võtta.

Rachel mängib oma rolli hästi, näidates end kui sügavas leinas oleva lesena, kes ei taha kuidagi miskit moodi tüli teha. Loomulikult kaovad koheselt Philipi peas loodud õela naise kujutluspildid ning esimest korda elus, leiab ta end olukorrast, kus talle vastassoost inimene isegi vastukarva ei käi.

Nagu arvata, suudab noorhärra Philip endast kümme aastat vanemasse Rachelisse täiesti ära armuda. Usun, et selle taga ei olegi niivõrd Racheli šarm (kuigi naine oskab tõepoolest hästi meeste õigeid nuppe vajutada, et neilt saada, mida ta tahab), vaid selles, et Philip puutub oma elus üldse esimest korda kokku naisega, kelles ta ei näe vaid lapsepõlvesõpra. Eks kõik teavad, et esimene armumine on see kõige sügavam ja tõelisem ning sellest on raske välja tulla, isegi, kui vastaspoole kohta hakkab aja jooksul hirmuäratavaid saladusi välja tulema.

Nii juhtus ka Philipil, naise käitumise ja motiivide kohta tuli välja aina enam kahtlustäratavaid fakte, kuid noorhärra ei lasknud neist end eriti häirida, kuna armujoovastus naise suhtes oli lihtsalt nõnda tugev.

Rachel jääb Philipi juurde mõisa elama, mängides noormehe tunnetel. Ühelt poolt näitab Rachel end siiski leinava lesena, teisalt käitub ta nii, nagu naine, kes üritab meest võrgutada, veetes Philipiga palju aega, jutustades temaga oma kambrikeses õhtuti tunde ja tunde, pakkudes talle füüsilist lähedust jne. Philip külvas armastuse märgiks naise üle rahaga ja perekonna kalliste juveelidega, muuhulgas loovutas ta naisele lõpuks kogu oma vara.

Rachel on aga ka suur botaanikasõber, ta teab ja tunneb ka ravimtaimetarkust. Nii teebki Rachel Philipile igal õhtul rahustavat ja ravivat taimeteed. Ühel hetkel jäi aga Philip väga haigeks, kusjuures olid noormehel samad sümptomid, mis tema kasuisal, ehk tugev peavalu, hallutsinatsioonid ja nõrkus. Meenutades Ambrose’i sümptomeid, hakkab muidugi Philip koheselt kahtlema, et kas mängus on ikkagi Racheli kuri käsi.

Philip hakkas naise järele nuhkima ja lõpuks leidis ta Racheli asjade seast mürgist kuldkinga ning koheselt ka kahtlustas, et just seda ongi naine tema ravimteesse pannud ja nii teda mürgitanud.

Raamatu lõpp on üsnagi ootamatu. Jõudes selle kohani, kus Philipil armuklapid silmadelt langesid ning ta mõistis, mis tegelikult toimub, eeldasin, et noormees saadab naise minema, laseb ta türmi visata või isegi tapab ta kättemaksuks, sest tema keevalisest iseloomust võiks seda eeldada. Mees laseb aga karmal enda töö teha…

„Rachel, mu piin“ on esimene Maurier’ teos, mida ma lugenud olen. Põhjuseks lihtsalt see, et romaanide ja muu ilukirjanduse lugemine jäi pigem nooremasse ikka, kuna vanemana hakkasid mind huvitama pigem teaduslikumad tekstid ja raamatud, kust midagi õppida.

Olenemata sellest oli Maurier' romaan vahelduseks täitsa mõnus vahepala. Maurier, erinevalt paljudest teistest romaanikirjanikest, jutustab lugu elust, armumisest, pettumisest ja kõigest sellest läbi mehe silmade läbi, mis on vahelduseks väga värskendav. Kuigi siiski oleks ma ka antud romaanist oodanud veel enam mehe mõtetes toimuva kirjeldust, veel rohkem sisekaemust selle kohta, mida ikkagi mees mõtleb ja tunneb, kui ta naisesse armub. Muidugi ei saa Maurier’lt täielikku mehe sisemusse vaatamist eeldada, kuna kirjaniku näol on tegu lõppude lõpuks naisega.

See, et just naispeategelasest oli pahalane tehtud, mulle otseselt vastukarva ei olnud. Tavapäraselt on ju just naised need vaiksed kannatajad, kes meeste maailmas toime peavad tulema. Samas lugusid piltilusastest naisest, kes meestelt nende vara riisuvad, on aegade jooksul olnud nõnda palju, et ehk oleks aeg naistest närukaeltele mingusugune uus vaatenurk otsida.

Seega, kes otsib raamatut, mida mõnusasti kamina ees sügisese vihmase ilmaga lugeda, on „Rachel, mu piin“ selleks täiesti sobilik. Maurier tõmbab lugeja täiesti oma maailma, eemale argimuredest ja reaalsusest. Kel pole aega ega tahtmist raamatut lugeda, aga lugu iseenesest huvitav tundub, on muidugi veel praegu suurepärane võimalus antud raamatu filmiversiooni kinno vaatama minna, või veel parem, lugeda enne läbi raamat ja siis vaadata, kui hästi režissöör romaani linateoseks tõlgendada suutis.

Jaga artiklit

4 kommentaari

A
Aliina  /   13:25, 10. sept 2017
Arvustusi võiksid kirjutada need, kes on kuuenda põhikooliklassi tasemest PISUTKI rohkem haritud. Ilmselt Õhtulehes selliseid pole. Erakordselt primitiivne ja lapsik tekst.
E
Ei mõista  /   00:41, 9. sept 2017
Kas artikli kirjutajal on ikka raamat läbi loetud? Kasuisa Ambrose? Mürgine kuldking? Reinaldi, kes kohe kindlasti on Rachelisse armunud? ....
Ja kuidas saab kirjutada filmi arvustust, kui endal film nägemata?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis