5. septembril pandi Tallinna linnas toime mingisugune Euroopa põllundus- ja kalandusministrite kokkutulek. Mis iseenesest on muidugi täiesti tühine sündmus ega vääri isegi virisemist. Teema kah, et karju appi, midagi põllunduse-kalanduse riskijuhtimisest 2020. aastani või selles vaimus. Täielik udu, nagu Euroopast oodata võibki. Mulaklubi.

Riskijuhtimine, riskijuhtimine. Järjekordne sõnakõlks. Keegi ameerika meesterahvas, ise linnapoiss, kes lolliks läks ja maaelu proovis, sõnastas selle olemuse kaunilt ära. Umbes: tee hästi, halvasti, aga tee õigel ajal ära, muidu hakkad talvel väga nutma.

Tähelepanu tõmbab selle koosoleku – vabandust ropu sõna pärast – manu käiv. Uudisvoog teatas, et on oodata ummikuid. Hommikul lennujaama ja kusnadistudavõtavadki vahel, õhtul samamoodi.

No selge. Kümned ministrid, ega need siis niisama sõida. Ikka vilkurid ees, vilkurid taga. Hea, kui snaipreid katustele ei panda.

Kuigi on raske ette kujutada, kes seda sorti ministritele väga kallale kippuda võiks või tahaks. Peaministrit tahaks paljud koksata, sest ta on kõiges süüdi. Välisministrid paistavad kah silma, tahaks munaga visata, võibolla. Rohkem ei teagi. Võibolla sise, võibolla sotsiaal, aga ülejäänud, ei mahu justkui pähe ära.

Paksude paradiis 

Ah sellega. Jube tore on praalida, kuidas eesistnikumaa Eesti on nii tähtis, et siin kõrgetasemelisi kokkusaamisi peetakse, aga, andke andeks, tüsistuse, kõrvalnähuna – segab. Nagu Tallinnas muidu ummikuid vähe ette tuleks, nüüd toome veel Euroopast sisse.

Tähtis või tähtsaks peetav sündmus võib osutuda parajaks nuhtluseks. Demokraatlik poliitik tahab ju koledasti tähtsustamist. Turvamist, sest äkki keegi tikub kallale. Liikluse segamist, et... jne. Peab ikka pisike see ego olema, kui niisugust vahtu nõuab. Meil jooksevad küll ministrid vabalt tänaval ringi ja pole mingit jama. Peaminister võib kaubamajas vastu töllerdada, tõsi, kapp on tal sabas, aga ikkagi.

Oh aegu, mitte nii väga ammuseid, kui Rootsi kuningas adjutandiga – kes pole ihukaitse – poodi vajus, endale ratsasaapaid valima. Või oli tal õnge vaja või midagi. See kisub üheks hoopis teiseks virinaks demokraatide madala enesehinnangu teemal. Ehk kunagi.

Segavad need visiidid. Hüva, on väga tore – ma ei ilgu praegu, tõsiselt – et meie pisikest maad on vaevunud väisama lausa kaks USA presidenti. Kuigi Jaapani keiser oli kõvem sõna. Kuningate-kuningannade vastu tunneb mõni mees lihtsalt monarhistlikku nõrkust, ärgu pandagu pahaks, meil on veel maailmavaatevabadus.

Ainult see jant, kesklinn enamvähem välja suretada, oli ikka tüütu ja tülikas küll. Kena kõik, aga majas kehtivad ikkagi peremehe kombed, isegi USA president on külaline ega kehtesta siin omi. Viisakus, teate. Kuigi ei taha norida.

Üks sõber, haruldasest põlistallinlaste soost, viis või rohkemgi põlve, läheb küll siiani leili, kui öelda Kentmanni tänav. USA saab tuld ja tõrva, kuigi muidu tegemist raevuka progressiivi ja demokraadiga. Need imelikud postid, mis seal sõita ei lase; väidetav võimalus, et peetakse kinni, kui mingi pikk ese või nende meelest kahtlane kott kaenla all; lugu, kuidas seal ei julge keegi korterit üürida, niikuinii saatkonnast vahitakse; minu koolitee on ära solgitud. Sinane uulits jätab minu küll ükskõikseks, aga ma pole Tallinnast pärit kah.

Küll tuleb tahtmine tüütuseni leierdada lugu, kuis kunagi Denveri linn loobus taliolümpia korraldamisest. Kallis ehitada igasugu ehitisi ja mis nendega pärast peale hakata. Veel enam – kuu aega vähemalt on linna elu häiritud. Sportlased ise ju vaikne rahvas. Neid hoitakse kasarmus kinni, sunnitakse treenima ja dopinguproove andma. Aga igasugu tasulised kaasaanded, olümpiaametnikud, need ju tahavad tänava kinni panna, kui oma limusiiniga kihutavad, pargivad, kuhu juhtub, kasutavad diplomaatilist puutumatust ja käivad üldse kohalikele närvidele. Sa ei pääse nurgapealsesse poodi, ammugi oma kodusesse alkoholiga einelauda, sest mingi paks sõidab.

Euroametnik metsa

Et nüüd mitte ainult viriseda, siis olgu ka hiilgavad ettepanekud. Uudised ütlesid, et lähemal ajal veel kolm kõrgetasemelist tulemas.

Viige nad metsa.

Lennujaam on otse Tartu maantee ääres, keerake korteež vasakule, linnast välja. Siin maal on vahvaid mahukaid turismitalusid küllaga. Regionaalpoliitika, muide! Eurooplastel huvitav ka, poolakad, leedukad, lätlased, meie, soomlased, rootslased välja arvata, nad ei teagi, mismoodi mets välja näeb. Kadrioru park oleks sakslase meelest džungel. Turvaga kah lihtsam. Arvata, et ainult üks juurdepääs valvata. Ei hakka ükski islamiterrorist läbi metsa tulema. Võõras ja vaenulik keskkond. Pealegi eksib niikuinii ära ja hundid-rebased-kährikud turvavad tüübi lõpuni.

Võiks muidugi kõiki neid visiite vähema paanikaga võtta.

Jaga artiklit

3 kommentaari

N
nagu alati.  /   09:32, 10. sept 2017
Jüri Pinolt hea lugu.
L
Lp. Jüri!  /   09:02, 9. sept 2017
Teie jutt on alati väga nauditav lugeda. Teeb juba hommikul tuju heaks.

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis