Kui oleme viga saanud, siis on selleks kiirabi; kui pätt ründab, siis kutsume politsei; tulekahju korral aitab tuletõrje; uppumisohust toob välja vetelpääste; kui vaenlane maad ründab, siis selle mure lahendab NATO, ning kui kõik need asjad korraga juhtuvad, siis selleks on vabatahtlikud kaitseliitlased alati kusagil valvel. Elu on tõesti muretu ja hea siin Maarjamaal, sest kõige ebamugavaga tegeleb keegi teine.

Terve põlvkond eestimaalasi on tõepoolest üles kasvanud teadmises, et kõik ebamugava teevad tema eest ära teised. Juba alates lasteaiast sisendatakse seda mõtte- ja olemise viisi ning kooliastmetes see vaid süveneb. Nõnda on meie keskel suur osa inimesi – ise sageli juba lapsevanemad –, kelle nägemus enese elushoidmisest piirdub isikliku edu ja heaolu poole püüdlemisega. Paraku on tõeline elu teistsugune.

Päevaga kaduvad elumugavused

Võimalikus kriisiolukorras – tõenäosus selle tekkimiseks kasvab jõudsa hooga – , ei saa me ainult edu ja positsiooni najal endal hinge sees hoitud. Ei, ma ei ennusta paranoiliselt maailmalõppu ega tuumasõda. Kusjuures viimase tõenäosus on tegelikult ju taas kasvama hakanud. Räägin märksa käepärasematest asjadest. Sõltumata tekitajast (terrorism, sõjategevus, looduslikud tegurid vms) võib labane voolukatkestuski, kui see kestab piisavalt kaua, terves suurasulas elu pea peale pöörata.

Kujutlegem seda ette. On veebruari alguse külmad ja Tallinnas kaob elektrivarustus neljaks-viieks päevaks. Millest me ilma jääme? Kõigest, mida peame iseenesestmõistetavaks. Soojus, valgus, vesi, kanalisatsioon, toidutegemine, transport, esmaabi, pääste, korrakaitse, kaubandus, rahandus, meedia... Nimeta vaid!

Soojuse kadu on vast ehk üks tähtsamaid neist. Enamik Eesti elamufondist on nõukaaegsed ehitised. Neist suurem osa omakorda nüüdisajastamata. Sellises majas langeb õhusoe paari või kolme 20kraadise külmaga päevaga nullilähedaseks. Uutes, hästi ehitatud majades kulub selleks päev-paar rohkem. Lisandub ju veel kehasoojale vajadus teha sooja toitu kuivainetest, mida targemad on igaks juhuks varunud. Kui on.

Tulemuseks on tuhanded omaalgatuslikud käepärased ja kohandatud kütteallikad. Võib vaid oletada, kui mitu korda kasvab tuleõnnetuste arv, mida tuletõrje ei suuda sellises olukorras enam summutada. Valguse kadu vaid võimendab seda, sest tekib massiline vajadus kasutada lahtist tuld. Veepuudust aitab mõnevõrra leevendada talvisest ajast tulenev loodetav lumerohkus. Seda enam, et üsna pea tekkiv kütusekriis (tanklad ju elektrita ei tööta) ei võimalda enam tänavatele juurde sadavat lund eemaldada. Küll aga pole sademevesi meile piisav janukustutaja, sest mineraalide puudus tekitab meie kehades demineraliseerumise ja sellest tuleneb teovõime langus (krambid, peavalu jms). Ja ega seda lund kauaks jätkugi, pealegi pole see linnas kõige puhtam. Sulatamisekski on ju vaja sedasama soojust, millest nüüd ilma oleme.

Vee teistpidi liikumine – kanalisatsioon – ei tundu esimese hooga väga murettekitavat. Kuid kujutleme üheksakorruselist elamut, kus kõikide korruste elanikud jätkavad kanalisatsiooni kasutamist ka pärast pumplate seiskumist. Üsna peagi muudab raskusjõud elu alakorrustel võimatuks.

Kaubandus ja rahandus lakkab tegutsemast – kui paljudel meist siis ikka on paberraha suures koguses sukasääres. Ja kui ongi, kas sellest on abi kaubanduse puhul, mille varud on linnast väljas (kütus pole ju enam kättesaadav), mille arvestus on puhtalt elektrooniline, milles enamasti puudub looduslik valgustus. Siin on kindlasti mingi lahendus – olekski, kui meie mõtlemine poleks täielikult raami surutud.

Räägin ühe loo. Mu sõber ostis väiksest maapoest tüki sinki. Viis eurot. Kassas teatas neiu: „Me ei müü seda teile." Sink on, raha on, milles asi? „Kuna arvutisüsteemis pole seda sinki, siis ei ole seda olemas". Saate aru, see juhtus päriselt! Väikses maapoes, kus võiks veel praegugi vihiku peale kirjutamist oodata. Võiks, aga enam ei või.

Muidugi on kauplustes sink tegelikult olemas, kuigi piiratud koguses ja vaid esimesel päeval. Tekkiva paanika käigus tehakse poed ka ilma elektri ja pangalinkideta tühjaks. Tugevama õigusega.

Kas tuleme nädalakese toime?

Tekkiv paanika ei tulene aga ainult ellujäämisinstinktist. Üks olulisem paanikaõhutaja on teabekadu. Koos meediaga ei kao ju ainult mugav lobisemisvõimalus ja enesenäitamiskanal. Tõsiseim probleem on teadmatus – olukorra tõsidusest, ulatusest, põhjustest, kestusest. Ja see viib nobedasti paanikani. Korralikud pereemad, haritud õppejõud ja ontlikud vanahärradki satuvad paanikasse, mis viib seniste ja sarnaste maailmanäidete varal rahutuste, rüüstamiste ja massilise vägivallani.

Kas sellistes oludes on meie juba praegugi oma võimete piiril toimetavad korrakaitsejõud võimelised iga viimase kui elanikuni jõudma? Näiteks selleks, et teda kaitsta toitu hankivate meeleheitel isikute rünnete eest? Sealjuures võib vaid oletada, kuivõrd kasvab vajadus kiire esmaabi järele. Meie väike riik pole selleks valmis. Ei ole, ei saagi olla, ega peagi olema, sest uppuja päästmine on uppuja enda asi.

Mis siis on lahendus? Kas seda üldse on? Või on see paranoia? Lahendus peitub elanike enesekaitse- ja -päästevõimes. Täpsemalt selle tekkimises. Kui me suudame välja tulla uimast, et elame turvalises keskkonnas, kus kõik ebamugava meie eluspüsimiseks teevad ära teised. Kui me suudame märgata ja teadvustada võimalusi, mis selle juuksekarva katkestada võivad, mis meie mugavuskeskkonda ülal hoiab. See oleks eeldus, et võime neis olukordades kohanduda ja neist tugevana väljuda.

Selleks hakati juba paari aasta eest arendama riiklikul tasandil tänuväärset elanikkonnakaitse programmi koostöös kodanikualgatusega, mis päädib tänavu sügisel muu hulgas vastavate juhiste ja juhendmaterjalide avaldamisega. Juhenditega, mis õpetavad näiteks, kuidas tulla toime oma eluga kirjeldatud olukorras lausa nädala – aja, kui riiklikud institutsioonid ei pruugi suuta kodanike eluspüsimiseks vajalikku keskkonda taastada/luua.

Kallid kaasmaalased, uppuja päästmine on tõepoolest eelkõige tema enda asi. Isegi siis, kui ta ei elaks kiirete kliimamuutuste ajal piirkonnas, kus pole kaheksa aastasaja jooksul olnud ühtki sajandit, mida ei läbiks sõjakaod, taudid või ilmastikukatastroofid ning kelle naabruses elab muskleid kasvatav agressorriik. See võiks meie edust pimestatud peakestesse lõpuks kohale jõuda.

Erki Vaikre on elanikkonnakaitse asjatundja, kes on tegelnud sellega kodanikualgatuse korras üle kümne aasta. Praegu on ta kaasatud elanikkonnakaitse rakkerühma töösse.

Jaga artiklit

9 kommentaari

K
kaitseliitlane  /   22:14, 7. sept 2017
Alles mõni aasta tagasi taheti Kaitseliidus üleelamine välja suretada. Erki teab täpselt, mis punt seal otsustajate ringis on.
M
Maamees  /   20:56, 7. sept 2017
Kõige hullemal, viimase sõja ajal olid alles maal tegutsevad talud kuhu said esmalt sugulased ja siis ka muud abivajajad minna. Meie riigis on suund väiketalude hävitamisele. Liialt palu on igatsugu kontrolle ja asjamehi kes käivad elu maal segamas.

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis