Uus kooliaasta on alanud ja traditsiooniliselt on kerkinud küsimus õpetajaskonna tuleviku kohta – pedagoogide keskmine vanus tõuseb aastast aastasse ning sooline tasakaal on pehmelt öeldes paigast ära. Alustasin just kolmandat aastat õpetajana koolis ning jagan lugejaga seni kogetu ja nähtu põhjal mõningaid tähelepanekuid, mis võiksid selgitada, mille taha jääb kinni õpetajaskonna verevahetus.

Kivi koolijuhtide kapsaaeda

Lugedes ajakirjandusest ja mujalt sõnavõtte õpetajatöö kohta, paistab, et kõige kindlam viis laike, tähelepanu ja reaktsioone saada on tõsta kilbile õpetajate palk ning sellega läbi vaenlaste rammida. Teema on tuttav igale pedagoogile – kui kohtun uue inimesega ja tutvustan ennast kui õpetajat, siis on esimese kolme küsimuse hulka peidetud ka palgateema.

Muidugi sooviksin näha oma pangakontol iga kuu suuremat summat, kuid ma ei usu, et palk on peamine põhjus, miks noored kooli ei tule. Olen programmi „Noored kooli“ vilistlane ning kui otsustasin 2014. aasta sügisel õpetajaks hakata, ei olnud palganumber valiku langetamisel tähtsaim argument. Pogrammikaaslaste ning teiste värskelt kooli läinud õpetajatega vesteldes olen samasugust seisukohta kuulnud üha uuesti. Muidugi on raha oluline ja motiveeriv ning minagi tahan reisida, kultuuri nautida ja poes toidukorvi täis laduda, kuid minu põlvkonnas on üha rohkem ka neid inimesi, kes ei mõõda õnne sugugi ainult rahas.

Mina otsisin oluliselt enam oma missiooni ning võimalust eneseteostuseks. Värskelt ülikooli lõpetanuna tahtsin teha midagi, mis paneks silmad särama ja võimaldaks mul õppida ning inimesena areneda. Kui seda seisukohta tuttavatele selgitasin, jäi nii mõnigi mulle mõistmatu näoga otsa vaatama. Õpetajaamet olla ju selline tükitöö, kus kasvatad lapsi, kelle vanemad sellega tegelda ei viitsi. Siit algab probleemide jada, mis pahatihti viib noorte entusiasmi alla ning elukutset vahetatakse juba paari aasta pärast, minnes edasi valdkonda, kus nõutakse tipptasemel oskusi vaid ühes valdkonnas.

Kahjuks läheb see kivi mitme koolijuhi kapsaaeda, kes uue tulija energiat ja algatusvõimet igal võimalikul moel ekspluateerivad, selmet tema esimest tööaastat natuke rahulikumana hoida ning noort õpetajat igati toetada. Sõprade ning tuttavate kogemuste põhjal saan öelda, et koolijuhtide suhtumine noortesse õpetajatesse ja noorte õpetajate koolis vastu pidamine on omavahel tihedalt seotud. Läbipõlenud inimese kogemusi kuulates kaobki igal terve mõistusega inimesel soov võtta oma missiooni ja eneseteostuse sihiks õpetajaamet. Siinkohal üleskutse koolijuhtidele: hoidke oma (noori) õpetajaid! Päriselt ka, sest parim reklaam ühele ametile on seda pidavad õnnelikud inimesed.

Lapsevanem, palun usalda mind!

Uute õpetajate pealekasvu vähesuse üheks suureks põhjuseks on ka ameti maine. Huvitaval kombel olen halba suhtumist oma kutsesse kuulnud vaid pikalt tegutsenud kolleegidelt ning – mis on eriti ohtlik – lapsevanematelt. Leian, et mõlema grupi suhtumise põhjuseks on usalduse puudumine. Iga õpilase vanem on omandanud mingil tasemel hariduse ning omab alati teatud kogemust ning isiklikku arvamust selle osas, mis koolis toimuma peaks. Siinkohal aga palungi sind, kallis lapsevanem, usalda mind – õpetajat.

Haridus on nagu iga teine valdkond, mis areneb ajas ühes uute suundade ja praktikatega. Sinu suhtumine minusse mõjutab sinu lapse – minu õpilase – suhtumist. Võimalik, et sulle tunduvad minu meetodid võõrad ning sa mäletad koolist midagi muud ja soovid seda ka oma lastele. Kuid millegipärast ei soovi enamik inimesi, et neid ravitaks 30 aastat vanade meditsiinivõtetega, kui on olemas uued ja end juba tõestanud meetodid, kuid sama seisukoht on visa haridusse kanduma.

Usalda mind, sest me mõlemad tahame su lapsele parimat võimalikku tulevikku. Ma lähenen õpetamisele parimate meetoditega, mida tean, ja annan endast kõik. Räägime hoopis kõigile, kui ägedad lapsed sul on. Vaid õpetaja, kes ei pea kartma pidevat kriitikarahet ning kes kuuleb lapsevanematelt vahel ka mõne hea sõna, tunneb ennast väärtustatuna.

Üks põhjus, miks noored kooli ei trügi, peitub minuvanuste ja nooremate vajaduses pidevalt midagi uut ja huvitavat kogeda. Enam pole unistuste karjääriks veeta terve tööelu ühelainsal turvalisel positsioonil või samas ettevõttes. Ühe kooli juubelikonverentsi esinemisele anonüümset tagasisidet kogudes sain mitmelt kolleegilt pragada, et ma ei näegi ennast elu lõpuni õpetajaametis ning tahan millalgi (lähi)tulevikus edasi liikuda ning teistsuguseid kogemusi hankida.

Haridusvaldkond on erisugune ja kindlasti ei taha ma noori üles kutsuda tulema kooli vaid üheks aastaks. Samas tundub, et sedalaadi sunnismaisust soovides jääme noortest talentidest ilma, sest loome illusiooni, et valikuvõimalused puuduvad ning karjääri mõttes on pedagoogi amet ummiktee.

Õpetajaameti vähese populaarsuse taga on erinevad hirmud, kuid teadlikuma mainekujundusega on võimalik neid vähendada. Andes inimestena professionaalidele, sealhulgas õpetajatele rohkem usalduskrediiti ning tunnustust (mille lihtsaim viis on hea sõna, keerulisem poliitiline tahe), paraneb ka sihtgrupi minapilt ning eneseusk. Need aspektid on omakorda kriitiliselt olulised, et pedagoogid tööst rõõmu tunneksid ning sellest ka silmade särades kõneleksid.

Jaga artiklit

6 kommentaari

L
leo  /   09:06, 8. sept 2017
Oleks juba aeg teadvustada, et nn palgatõus puudutab a i n u l t noori õpetajaid. Kogenud, oma alal meisterlikke õpetajaid kõrgema palgaga ei väärtustata. Ja Noored kooli on tore programm, aga vaid väike osa neist on ka 5 aasta pärast koolis, enamik kasutab seda aega vaid pikendusena pärast ülikooli lõpetamist. Õpetajaks selle sõna tegelikus tähenduses saab seda tööd tehes, seetõttu peaks märgatav palgatõus olema seotud staažiga.
S
Seda kuvandit   /   23:50, 7. sept 2017
lörtsivadki sellised kunstlikult loodud liikumised nagu " Noored kooli ".
Ma ei saa Jüri Käosaart õpetajaks pidada, sest ta pole vastavat haridust omandanud. Nagu ka nind ei saa pidada kirurgiks, kuigi olen veristanud kümme emist ja orikat.
Kõige küünilisem arusaam selle "õpetaja" arvates noorte õpetajate puudusest meie koolides seisneb tema saamatuses mõista seda, et riik on tõstnud kõigi töötajate pensioniiga seitsmapenikoormasaabastes! See noormees ei adu , et õpetajad on sunnitud ellujäämiseks koolis töötama kõrge vanaduseni! Või minema kuuse alla!
Juba see fakt näitab, et inimene ei tunne valdkonda süvitsi.
Ta arvab, et tal on õigus missiooniks ja eneseteostuseks. Saada uusi ja huvitavaid kogemusi, liikuda edasi! Ulme!
Kui paljudel inimestel , kes töötavad oma kutsumuslikul tööl, et ennast ja peret toita, on sellised võimalused?
Peaaegu mitte kellelgi!
Järeldused. Sellsed kunstlikud propagandaministeeriumi üriyused nagu " Noored kooli " tuleb lõpetada. Kes tahab õpetajaametisse pühenduda, mingu vastavasse kooli õppima.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis