2
fotot

Milline riik on Eesti? Arhitektuurne minapilt – milleks on superministeerium –, näitab selgelt, et omaseks on saanud võõrandunud ning grandioossetesse mõõtmetesse paisunud bürokraata. Aastaid rämedalt darvinistlikku maailmavaadet, kus vaid tugevam jääb ellu, evinud kunagise valitsuspartei pärandina kuvab ettevõtmine lihtsakoelist mõtet, et paneme kõik ametnikud ühte majja ja kodanike mured ongi murtud. Selle asemel, et ühildada ja parandada teenuseid ja riigi toimimist intelligentsel viisil digitaalselt ja füüsiliselt.

Stalinistlike naabermajadega piiratud hiidhoone sümboliseerib taasiseseisvumisaegse unelma väikese ametnikkonna ja valitsejate hulgaga julgest demokraatlikust riigist, täielikku nurjumist. Oleme jõudnud nõukogude ajale nii iseloomulikku ülikeerukasse asjaajamisse ja kuigi dokumente saab nüüd täita emakeeles, tunneb kodanik end formaalse asjaajamise ees väetina.

Masendavad säästulahendused

Varem paiknes sellel kohal 1970. aastatest pärit plaanikomitee arvutuskeskus, mille oli projekteerinud Ülo Ilves ja kus suunati normide täitmisel ja kaupade ümberjaotamisel põhinevat liiduvabariigi majandust. Tolle aja kohta esindusliku väljaku ja haljastusega ansambel esindas kosmopoliitset modernistlikku vormikeelt ning 15korruselist klaasseintega hoonet võis pidada Eesti mõttes suisa pilvelõhkujaks.

Mingil imelikul, ilmselt arendaja omakasupüüdlikul ja riigile sugugi mitte vajalikul põhjusel otsustati viimastel aastatel majandusministeeriumi kasutuses olnud hoone lammutada ja asendada see arhitektuurikonkursi tulemina jaburalt analoogse kosmopoliitselt juurtetu, kuid veidi odavamatest materjalidest ja vähemelegantse vormiga kompleksiga. Karisma arhitektide Risto Parve ja Kai Süda ning Amholdi uuenduseks on seinte alaosas olevad tumedad kaared, mis muidu piimjasvalge klaasfassaadiga maja justkui õhku tõstavad.

Räägiti küll tõhusamast lahendusest ja keskkonnasõbralikkusest, ent rahalist kokkuhoidu, mis lammutamisest, ehitamisest ning oma majade asemel üüripinnal toimetamisest tõuseb, on raske aimata. Räägitud on ka vajadusel parkimiskohtade juurderentimisest, mis paneb õlgu kehitama, sest asukoht soosib nii ühistranspordi kasutamist kui ka rattasõitu.

Midagi ei ole ette heita künkakese ja purskkaevuga väljakule, kuigi Kino Maastikuarhitektide lahendus ei too juba varasemalt õnnestunud kompositsiooniga ruumi kvalitatiivset hüpet kaasa.

Kolossi sisemus masendab säästulahendustega, kus peamiseks mõõdupuuks oli odavus, mitte kvaliteet. Domineerivad odavad ripplaed, klaasboksid (helistamiskuubikud on lausa miniatuursed), pikad koridorid, proportsioonitu mööbel; päike paistab sisse, kohati on palav ja umbne. Taolised avatud kontorid tulid moodi pärast Teist maailmasõja, kui leiti, et sarnaselt vabrikute-tehastega tõstab ühes ruumis olek efektiivsust ning hõlbustab tegevuse kontrollimist. Samuti võimaldasid kandekonstruktsioonid luua vaid postidega toestatud avaramaid ruume, mida nüüd suurettevõtted varmalt tornmajades juurutasid.

Moekalt hakati akende avamise asemel aina enam ruume ventilaatoritega õhutama, helisummutamiseks vaipkatteid ning kabinettide asemel kergete vaheseintega kuubikuid kasutama. Siiski on uuringud näidanud, et isikliku turvalise ruumi kaoga ning pideva nähtavuse-kuuldavuse ja müraga kaasneb stressitaseme tõus ja keskendumisraskused. On ilmne, et sedalaadi lahendused soosivad pigem rutiinset, mitte loovat, kohati isepäist mõtlemist. On hämmastav, et kuigi sisearhitektuuri ja disaini otsustesse kaasati spetsialiste (nagu Martin Pärn, Raili Hurt, disainibüroo Velvet), on tulemus sarnaselt välisilmega täielik katastroof.

Piinlik bürokraatiatempel

Edumeelsemates  paikades, näiteks Tartu aparaaditehases juurutatakse sunniviisilise pinnajagamise asemel vabatahtlikkusel põhinevat eri inimeste samas ruumis töötamise võimalust, mida nimetatakse ingliskeeli co-working space’ks. Ilmne naiivsus on Eesti ametiühingute takkajärele soovitus ühendministeeriumi rajajatel enne inimestega arutada, kuidas spetsialistide koostööd parandada ja töötegemist tõhustada, mitte aga kühveldada neid ainult omaenese tarkusest ühte majja.

On päris kole, et superministeeriumi tulevaste töötajate sisuline kriitika projekti suunal meediasse ei jõudnudki. See näitab ilmekalt, kui suures hirmus ning pinge all inimesed tegelikult elavad. Praegune arhitektuur ei soosi ühisprojekte. Ministeeriumid ei mahugi ühele tasapinnale, vaid ampsavad enese alla üsna mitu. Ehitamist ja haldamist oluliselt kallimaks teinud ja ennekõike esteetilisel põhjusel (ikka see World Trade Centeri modernistlik paleus) sündinud kaksiktornidega lahendus teeb läbikäimise veelgi harvemaks. Seisu halvendab ka ligi tuhandele inimesele mõeldud liftide vähesus. Nii on dialoog majas olevate kolleegidega raske sündima.

Suhtumist ministeeriumi reatöötajasse kui alamasse mutrikesse võimendab ka Velveti loodud sümboolika – kui tavainimestele mõeldud ruume ilmestavad vastavalt ministeeriumile eri toonis geomeetrilised jutid, siis juhtkonnaga seotud paikades moodustuvad rukkililled, mis koos omaette kabinettidega sisendavad seal viibivate isikute paremust. Täieliku totalitaarsuse-maigulise kitšina mõjuvad klaasseinale embleemina nurka lisatud stiliseeritud vapileopardid, mida on viimastel aastatel püüdlikult riigiasutustes juurutatud.

Linlast kutsuva tänapäevase keskkonna asemel oleme saanud piinliku bürokraatiatempli, millel pole mingit seost Eesti arhitektuuri tippvormiga, mida esindavad näiteks Narva kolledž ja rannahoone, Viljandi riigigümnaasium, osati Lilleorgu kolinud Põhuteater ja miks mitte ka Balti jaama turg. 

Avalikkus ja riiklik rahakasutus väärib paremat.

Jaga artiklit

12 kommentaari

A
arhitektuuriteadlane  /   23:07, 8. sept 2017
Kena ja soliidne artikkel, aga kui õnnestuks kord vabaneda tüüpkommentaarist, et käsitletav on halb (mis tihti on tõsi), aga hea arhitektuuri eeskujuna tuuakse autori kursusekaaslaste-sõprade loodud vaieldava tasemega töid.
M
Marii  /   09:30, 6. sept 2017
tõesti jabur artikkel, jälle üks, kes tahab püünele pääseda ja lauskriitikaga imetlust teenida... maja on igati kena ja mugav, milleks küll niimoodi lahmida

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis