Õhtuleht kirjutas hiljuti noortest, kes ei pelga filmida ja kõigile vaatamiseks üles panna videoid joomisest, suitsetamisest ja ropendamisest. Millest tuleneb pidev enese eksponeerimise vajadus? Kuidas lastele ja noortele selgeks teha, et päris kõike ei maksa postitada, sest sellel võivad olla tagajärjed edaspidises elus, näiteks tööotsingutel?

Maria Murumaa-Mengel, sotsiaalmeedia lektor, Tartu ülikool: Internetikultuuri vaadeldes ja mõista püüdes tuleb endale meelde tuletada, et tehnoloogial on siin sageli vahendav ja võimendav roll. Nii näiteks ei ole kõikvõimalikke piire kompiv, hea maitse äärealadel uitav, tähelepanu otsiv suhtlusviis noorte kommunikatsioonis omane ainult sotsiaalmeediale, sama näeme ka näiteks füüsilises ruumis. Veebis oleva sisu muudab problemaatiliseks just see, et kui tänaval räusates võib kõrvalseisjatelt noomida saada ja sellega asi piirdubki, siis veebis räusates on materjal nähtav tunduvalt suuremale auditooriumile ning seda on võimalik salvestada, talletada, modifitseerida, välja otsida aastaid hiljem jne. Sotsiaalmeedias saadetud sõnumi auditooriumiks võivad olla kas samal ajal või ajalisest kontekstist üldse lahti haagituna nii endised kui ka praegused sõbrad ja romantilised partnerid, kolleegid, sugulased, aga ka potentsiaalsed tööandjad ja kliendid, võõrad, suurkorporatsioonid jne. Teatud mõttes on selline kontekstide kokkuvarisemine tinginud massilise pideva ühisjälgimise, kus kõik jälgivad kõiki. 

Oma uuringutes olen märganud, et eri generatsioonid tajuvad norme erinevalt – nii näiteks lähtuvad paljud noored praegusest hetkest (mul pole midagi varjata praegu), samas kui vanemad inimesed mõtlevad strateegiliselt tulevikule (kas mul on midagi varjata homme). Kommunikatsioonikultuur on noorte puhul avatum, muretum ning vanemate puhul enam kontrollile ja piirangutele orienteeritud.

Minu uuringutes osalenud noored eeldavad vanematest generatsioonidest enam, et auditoorium on andestav – kõik teevad vigu ja nii-öelda puhta digijäljega üles kasvamine on aina keerukam. Kahjuks aga ei näe me seda andestust tüüpilistes massihäbistamise juhtumites, kus anonüümsed massid rebivad inimesed pisiapsude pärast piltlikult öeldes tükkideks. Sellistele juhtumitele saab enam tähelepanu ja aruteluaega pöörata nii kodudes kui ka koolis, huviringides ja noortekeskustes. Lihtsat lahendust küsimusele, kuidas teha selgeks, et kõike postitada ei maksa, ei olegi. See on inimeseks kasvamise osa.

Jaga artiklit

10 kommentaari

E
EveO  /   00:52, 12. sept 2017
Ropendamine on ülima raevu ja viha väljaelamine. Räägin isiklike kogemuste põhjal.
T
tühjus  /   09:12, 7. sept 2017
Roppus on alternatiiv teadmiste puudumisele.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis