Eesti mäng ei pakkunud fännidele eile erilist silmailu, küll aga tuleb rahul olla tulemusega. (Reuters / Scanpix)

Eesti jalgpallikoondise eilne 0:0 viik MM-valikmängus Kreekaga nende enda kodus on väga korralik tulemus. Mitte ausamba vääriline, aga kindlasti väga korralik. Ometi suutis osa rahvast lõpuvile järel esimese asjana peatreener Martin Reimi taktikavalikut ja meeste esitust kritiseerida. Asjatundmatu kriitika, väidan ma.

Jah, Eesti jäi ise skoorimisest sama kaugele kui Ateena Tallinnast (pealelöögid 8:1 Kreekale, neist raamidesse 4:0, kui puhtalt statistikat peegeldada). Jah, Eesti mäng ei pakkunud erilist silmailu, pigem vastupidi – meie meeste kannatusi võis tajuda teleri vahendusel kodumaalgi. Aga nagu arvustajatele meeldib pärast ilusaid kaotuseid (a’la 0:2 sügisel kodus Kreekale) toonitada, jalgpalli mängitakse tulemuse peale. Ja sellega said Sinisärgid eile eeskujulikult hakkama.

Selge see, et plaan A oli hoida oma värav puhas ning alles seejärel vaadata, kas tekib variante ka plaan B (ise skoorida) realiseerimiseks. Eile ei tekkinud. Aga on võhiklik süüdistada siin Reimi, sest isegi niivõrd kaitsva taktika juures oli rünnakuvariante küll (kuidas siis muidu neli nurgalööki teeniti?), kuid üheksal puhul kümnest takerdusid need kuskil keskvälja kandis valesöödu (loe: individuaalsete oskuste) taha. Rõhutan, Reim ei keelanud ründamist, vaid meisterlikkusest jäi puudu.

TÖÖ TEHTUD: Naeratused Ilja Antonovi (nr 16) ja Sergei Zenjovi näol viitavad üheselt, et 0:0 viigiga tuleb rahule jääda. (Reuters / Scanpix)

Ühest küljest oli tehniline praak tingitud piimhappest, mis ropu musta töö tagajärjena murdvargalikult jalgadesse tungis. Teisalt mängis kindlasti oma rolli see, et oma värava lähistel pallivõitmise järel mõistlikke sööduvariante nappis, sest kõik mehed peale Henri Anieri olid kaitseülesannetest tulenevalt sügaval oma poolel, mis soodustas pika palli lahmimist. Lihtne järeldus: eestlastel ei jätkunud eile kvaliteeti teha korraga hea esitus nii kaitses kui rünnakul, kuid selles on raske pettuda, kui ootused on mõistlikud.

Moraalselt veel keerulisem on Reimi 5-4-1 mänguplaanile hammastega turja karata. Vähemalt juhul, kui mälusügavustes peidab – ja minul peidab – end novembrikuine mälestus Brüsselist. Võõrsil Belgia vastu läksime nii-öelda ründavama, optimistlikuma taktikaga peale ja tulemust teavad kõik. Ei olnud ju eriti lõbus!?

Martin Reim. (Reuters / Scanpix)

Eksib ka see, kes arvab, et hirmus lihtne on Kreeka-suguse (nt käimasolevas valiksarjas naasid nemad Brüsselist 1:1 viigiga, seejuures oldi 89. minutini kinni võidus) satsi vastu 90 minutit kompaktselt kaitsta ja puhta nahaga pääseda. Me lihtsalt pole veel nii kõva vutimaa, et taga null on igas mängus elementaarne. Mäluharjutus: mis juhtus möödunud septembris Bosnia ja Hertsegoviinas, kui Eesti läks seitsme kaitsjaga kaotust vältima? Vastus: lootusetu 0:5, mis maksis Magnus Pehrssonile töökoha.

Hoopis teine jutt on siis, kui ründefaasis sama näotu mäng kordub pühapäeval Lillekülas Küprose vastu (kuigi saarerahvas šokeeris eile kodus 3:2 Bosniat). Seniks aga väärtustagem, et Reim ja tema abilised (Janno Kivisild, Andres Oper ja Mart Poom) on suutnud nuputada plaani, mis ei tohiks meid ka suurte vastu enam häbisse jätta.

Jaga artiklit

5 kommentaari

M
Mihkel Espoost  /   12:01, 3. sept 2017
Karla,mine kukke.
P
Palju  /   17:38, 1. sept 2017
ei puudunud,et me oleks ise ära löönud kui Joonas sai karistusala lähistel palliga heale positsioonile,kuid Anier ei taibanud suluseisust välja tulla.Tamm on vana ründaja ja tõenäoliselt oleks ta sellest üksikust kreeka kaitsjast üle sõitnud ja ka ära löönud,sest oli just mängu tulnud ja jalad värsked.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis