23
fotot
MUDAKÜMBLUS: Vaprad fännid trotsisid Viru folgil ansambli Finntroll kontserdil lava ees vihma ja muda. ()

Kas ilm head asja ei riku? Ja kas palju rahvast on pigem hea või halb? Selgub, et kuidas kellelegi. Palusime kogenud külastajatel hinnata 10 punkti skaalal tänavusuviseid suuremaid muusikafestivale. Enim sai kiita kümnendat aastat Käsmus mere ääres peetud Viru folk, staažikamad Hard Rock Laager ja Positivus pidid leppima tagasihoidlikuma skooriga.

HARD ROCK LAAGER – 6,7 punkti

Hard Rock Laager 2017, teise päeva melu ja artistid (Erlend Štaub)

Silveri sõnul ei olnud võrreldes varasemate festivalidega muud olulist erinevust peale väga kehva ilma. 15aastasest peale laagrit külastanud 26aastase noormehe jaoks on raskemuusika sündmusest saanud kindel traditsioon pere ja sõprade ringis. Festival on tema silmis jäänud aastatega üsna samasuguseks.

Tõsi, esinejate ridades oli tema muusikamaitsele sel aastal kahjuks vähe artiste – see langetab ka punkte. “Tavaliselt on ikka mingit metalcore'i olnud. Sel aastal väga ei tabanud seda,” seletab Silver. Korralduse üle ta ei kurda, kuid soovib, et kohapeal pakutav söök oleks odavam.

Hard Rock Laagri külastaja Silver (Erakogu)

“Mäletan nagu lapsepõlvest, et kunagi oli rohkem inimesi. Hea, et telkla on piiratud ja turvatud. Kunagi see nii ei olnud,“ võrdleb Silver ja kiidab: „Väga vahva, et Hard Rock Laager on kestma jäänud ja elas majanduslanguse kindlalt üle, nagu seda polekski olnud.”

Hinne: 7

Ka Liis toob välja, et ilm oli tänavusel festivalil heidutav, aga korralduslikult on tema meelest näha arengut. “Bändide valik oli kirju, kohaletulnud toitlustajad ja poekesed olid rikkaliku valikuga, tegemist oli nii Beats from the Vaulti järelpeotelgis kui ka hommikustel viikingimängudel, lisaks veel heviaeroobika ja katapult – meenutab juba täitsa suvelaagrit!”

Hard Rock Laagri külastaja Liis (Erakogu)

Kontserdikava tundus Liisile mitmekülgsem kui varasematel aastatel: “Ma ei mäleta, millal ma viimati nii mitut bändi nautisin.” Talle meeldis ka, et meie metal-muusikat olid tulnud kaema rahvast teistest riikidest. “Siin sakslast nähes keegi vist enam ei imesta, aga kohtusin ka neiuga, kes oli pärit Türgist, härrasega Hispaaniast ja noormehega Venezuelast. Mõni oli Ameerikast kohale sõitnud,” loetleb Liis

Ainsad kriitikanooled lendavad telkla pihta: sealse liikluse korraldamiseks maha pandud lindid ei tähistanud radu, vaid tekitasid segadust.

Hinne: 8

Erkki on kriitilisem. “Selle aasta laager ei olnud kahjuks midagi väga meeldejäävat, kui välja arvata vihmane ja kesine ilm. Loomulikult pakkusid huvi osad vanad head bändid, nagu No Big Silence, Loits ja Herald, ning kindlasti tasus ära kuulata Katatonia. Kahjuks on minu maitsega karvasele jäänud juba mitmendat aastat vaid lootuseks näha veidi rohkem tuntud ja maa alt välja tulnud bände, nagu näiteks Slayer, Kreator, Epica, Doro, Korpiklaani, Arch Enemy,” innustab mees artistide püüdmisel rohkem vaeva nägema.

Hard Rock Laagri külastaja Erkki (Erakogu)

Korraldust Erkki ei kiru, aga seoses viletsa ilmaga võinuks tema arvates midagi ette võtta mudaste teeoludega. “Loomulikult oli soov näha rohkem huvitavaid tegevusi ja üritusi, mis kutsuksid telklaalalt välja nendel ajavahemikel, kui ootad, mil järgmine soovitud artist lavale tuleb,” lisab ta. “Beats from the Vaulti järelpidu oli päris huvitav üllatus. Sooviks järgnevatel aastatel rohkem sellised asju näha.”

Erkki jaoks on HRL muutunud traditsiooniks näha tuttavaid, keda pole aasta jooksul kohanud. “Tõtt-öelda olen väga rahul, et laager on kõik need aastad elus püsinud. Soovin festivalile palju jõudu ka tulevateks aastateks.”

Hinne: 5

ÕLLESUMMER – 7,3 punkti

Tommy Cash XXL kontsert Õllesummer 2017 pealaval (Alar Truu)

Õllesummeri sünnist saati festivali väisanud Eimo räägib, et rahvast oli sel aastal märgatavalt vähem, kui oli oodata eelnevate aastate kogemusest. “Eks selles saab süüdistada vaid ilmataati, kes ilusa ilma mujale viis ja sellega tõeliste summerifännide meelekindluse proovile pani. Tänu sellele sain sel aastal aga rahulikumalt ilma küünarnukitundeta liigelda!” on ta pigem rahul.

Programm oli Eimo sõnul parimas mõttes tihe ja kirju. Esinejatest jäid staažikale Õllesummeri külastajale eredalt meelde Tommy Cash ja Hurts. “Ehkki esimese looming minu maitsele ei vastanud, oli see kahtlemata muljetavaldav sõu.” Puudust tundis ta aga retrotelgist. “Seal sai iga aasta varju all pika laua taga kodumaa parimate poegade ja tütardega esitlustele kaasa elada.”

Õllesummeri külastaja Eimo (Erakogu)

Head meelt valmistas Eimole kodumaiste käsitööõlle meistrite rohkus, kellele ta teeb sügava kummarduse nende leidlikkuse ning ettevõtlikkuse eest.

Hinne: 9

“Õllesummeri viimasel päeval oli algusajal rahvast harjumatult hõredalt, nii et kell kuus ühel kõrvallaval alustanud hullupöörase Kurjami publik mahtus rahumeeli murule istuma ja jalgu sirutama,” räägib Evelin.

Müüjatest oli tal kahjugi, sest järjekordi polnud kusagil, vastupidi, väheseid kliente tuli enda juurde hõigata. “Õhtupoole jõudis kohale ikkagi rohkem publikut, nii et toidutänaval voogas tavapärane katkematu inimmass,” kirjeldab ta. Külastajana oli Evelin teisalt rahul, et üritus polnud ülerahvastatud, sest nii jätkus rohkem liikumisruumi.

Õllesummeri külastaja Evelin (Erakogu)

Suurim üllatus Õllesummeri esinejatest oli Evelini jaoks Reket. “Ta on nii mitmekülgne ja suudab lisaks räppimisele ka nõnda hästi meloodiliselt laulda, laval liikuda ja rahvasse energiat süstida.” Laupäevase peaesineja Tommy Cashi puhul nautis ta seda, kui hästi valgussõu toetas esinemist, mis ilma värvimölluta oleks ehk suurel laval kahvatuks jäänud.

Toitude seas leidis Evelini sõnul mõistliku hinnaga üht-teist põnevat, näiteks aasiapärast tänavatoitu. “Kuid mõnele üsna tavalisele pudeliõllele ja -siidrile oli keevitatud hinda juurde ehk liigagi lõdva randmega,” nendib ta. “Minu meelest igati nauditav üritus, kui keskenduda peamiselt erinevate muusikute kuulamisele, mitte püüda kõiki müüdavaid õllesorte kurgust alla kallata.”

Hinne: 9

Spetsiaalselt Kasabiani kontserdi pärast Õllesummerile läinud Eigo leiab, et festivalile tulnud vähene rahvas oli takkapihta tuim. “Võrredes mõni aasta tagasi nähtud Kasabiani live'iga oli näha, et bänd korralikult käima ei läinud ja asi tehti autopiloodil ära.” Eigo mõtiskleb, et ehk oleks asi olnud teisiti ja publik rajum, kui Euroopa muusikafestivalidel peaesinejana üles astunud artisti poleks pandud Õllesummeril esinema kolmapäeval.

Eigo kuulas ära ka I Wear* Experimenti kontserdi, aga pärast seda sai tal Õllesummerist küllalt. “Nende heli oli erakordselt paigast ära.”

Õllesummeri ja Positivuse külastaja Eigo (Erakogu)

Positiivne üllatus oli Eigo jaoks õlle hind, aga leidus ka vähem taskukohaseid jooke. “Pulsi õlu oli 2,5 eurot, mis oli väga hea. Samas ägedamad siidrid, nagu Cheeky Rascals või Westons, maksid viieka, mis on kallim kui pubides. See pole okei.”

Kontserte kuulates ei saanud Eigo aga aru, miks ronivad lava ette inimesed, kelle koht on tagumistes ridades. “Alatasa on mure nendega, kes ronivad lava ette ning siis kurdavad, kuidas neid häirivad inimesed, kes hüppavad, joovad või suitsetavad. Seegi kord leidus esiridatest inimesi, kes olid tulnud sinna lastega või tuimalt, käed risti rinnal, seisma. Mujal maailmas on vaikiv kokkulepe, et selliste inimeste koht on tagumistes ridades. Eestis seda pole ja nii tekib vahel kummalisi olukordi.”

Hinne: 4

POSITIVUS – 6,7 punkti

Positivus 2. päev (Martin Ahven)

Ka Positivust külastanud Eigo sõnul oli Baltikumi suurimal muusikafestivalil rahvast eelnevate aastatega võrreldes mõnevõrra vähem. “See ei paistnud silma niivõrd festivali- kui telkimisalal, kus sellel korral oli lahedamalt ruumi,” selgitab ta. Inimesed olid valdavalt vähem või rohkem purjakil, aga senise kuue aasta jooksul pole Eigo näinud ühtegi agressiivset joobnud inimest.

Avaõhtu peaesineja Pixiese kontserti loeb Eigo viie parema kontserdi hulka, kus ta on elus käinud. “Heli oli paigas ja poolteist tundi tuli ootamatult raju kütet,” kirjeldab ta. Veel jäid talle silma Taani kollektiiv MEW ja Cigarettes After Sex, kes oli eelmise aastaga võrreldes kolinud telgist õue, suuremale lavale.

Meelehärmi valmistavad aga hinnad: “On arusaamatu, et riigis, kus poes maksab õlu pool eurot, küsitakse festivalialal 3,5–4 eurot. Üleüldse tundub Positivus aasta-aastalt üha rohkem oma hindadega üle pingutavat. Parkla – 15 eurot?” Ka toit olnud pigem kallis ja ühe-kahe erandiga maitsetu. “Mõni ime, et inimesi vähem oli kui tavaliselt. Lätlastele võivad need hinna veidi üle jõu käia,” arvab ta.

“Muus osas: tualetid on nagu festivalidel ikka, öösel on kuhjad peal, aga festivaliala ise on super. Saab rannas ja kiikedel tšillida ja kõik ilus,” on Eigo lõppkokkuvõttes rahul.

Hinne: 9

“Telklas oli palju möllu. Rahvas siblis sinna-tänna. Valisin õega telkimiseks koha, mis tundus vaikne ja rahulik, aga kõrval räuskavate lätlaste pärast sain magama alles kell viis hommikul,” muljetab Maily. “Festivalialal liikus erakordselt palju alaealisi, kes olid märgatavalt purjus. Lausa nii purjus, et kui nad sinust mõne meetri kauguselt möödusid, oli tunda tugevat alkoholilõhna," kurdab ta.

Maily sõnul oli ka kurb näha emasid, kes lükkasid lapsekäru, endal tops siidriga teises käes. “Miks üldse tulla lapsega sellisele festivalile, kus on alkoholi- ja tubakalõhna õhus tunda?”

Positivuse külastaja Maily (Geidi Raud)

Rääkinud festivalil kuttidega, kes on lausa iga aasta Positivusel käinud, kuulis ta muljeid, et õdus pidu, kus alkohol on pigem lonks seltskonnas, ongi muutunud aastatega Õllesummeri või joomisvõistlusega võrreldavaks läbuks.

Meeldiva poole pealt tunnistab Maily, et eesti keelt oli kuulda igal pool. “Ehk oligi eestlasi seal tänavu kõige rohkem?” arvab ta. “Positiivne oli söögiala, mis oli hästi paigutatud ja suure toiduvalikuga. Ja kaardimaksed on minu meelest kindlasti festivalidel alati suur pluss. Posititvusel sai enamikus kohtades kaardiga maksta,” kiidab Maily. “Esinejad olid ka head, oleks vaid vähem läbustamist.”

Hinne: 5

“Festivali pealava prorammi avas Trad.Attack! ja kui alguses olid read lava ees hõredad, siis iga järgmise looga tuli rahvast juurde. Eestlaste keskelt leidis ka mõne eksinud näoga välismaalase,” räägib kuuendat korda Positivuse festivali külastanud Liisa. “Silmasin seekord rohkem klubisse sobivaid jauravaid noorukeid, aga võta näpust – laulsid pea kõiki laule kaasa!”

Positivuse külastaja Liisa (Erakogu)

Kui muidu oleks kontsertidel võinud vunki juures olla, siis esimese õhtu peaesineja Pixiese kohta kiidusõnu jagub. “Bänd esines ja ka kõlas hästi, rahvas nautis. Just sedasi, nagu ühe nii pikalt tegutsenud kollektiivi puhul ka oodata võib.”

Ellie Gouldingut oli Liisa juba varem Positivusel esinemas näinud. Seepärast läks ta samal ajal kuulama hoopis kodumaist NÖEPi. “Kui eesti keelt kõlas terve Positivuse jooksul eelmiste aastatega võrreldes vähe ning tuttavaid nägusid oli tänavu veelgi vähem, siis julgen pakkuda, et sel hetkel oli enamik neist selle lava ümbruses,” kostab ta.

EESTLASTE MAGNET: NOËP ehk Andres Kõpper koondas „Positivusel“ lava ette suurema osa eesti publikust. (Martin Ahven )

Liisa leiab, et mitmed suurepärased artistid oleks võinud esineda neile sobivamatel kellaaegadel ja lavadel. “Poole väiksemaks tõmmatud toidu- ja tualettide alast pole mõtet rääkidagi.“

Hinne: 6

VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL – 8,3 punkti

XXV Viljandi pärimusmuusika festival, Viljandi folk (Jörgen Norkroos)

Kaidi peab mullusega võrdluses suurimaks erinevuseks suuremat toiduvalikut. Ka rahvast paistis tänavu rohkem olevat. „Ilmselt oli rohkem külastajaid, kuna tegu oli siiski juubelifolgiga,“ arvab ta.

Kaidi tunnistab, et on pärimusmuusikafestivali külastanud eelkõige selleks, et Viljandis elavaid sõpru näha ja nendega aega veeta, ning folkmuusikat ta igapäevaselt ei kuula. Siiski jäi ta nende esinejatega, keda nägema sattus, rahule. „Kõige meeldejäävamad olid Untsakad – väga energiline ja kaasahaarav esinemine,“ ütleb ta.

XXV Viljandi pärimusmuusika festival, Viljandi folk, 1. Päev (Jörgen Norkroos)

Muusikast olulisemaks peab ta aga folgirahvast ja sealset melu. „Väga palju sõbralikke ja südamlikke inimesi. Veel meeldisid ka need toredad lapsed, kes musitseerides endale taskuraha teenisid. "Meie ees kõndisid inimesed, kes avaldasid neid nähes arvamust, et tegu on kerjamisega. Mina nii ei arva, vastupidi, tublid noored!“

Hinne: 9

Jörgen on igal aastal Viljandi folgil kohal, sadagu või pussnuge. Esimest korda külastas ta folki kõigest kuuekuusena. „Üritus on muutunud kommertslikumaks ja esinejad valitakse pigem selle järgi, kes suudaksid rahvast kuulama meelitada,“ sõnab Jörgen. „Festivalile on lisandunud ametlikud järelpeod, mida leidub üle kogu linna. Varasemalt oli peamine järelpidu Tantsumajas. Nüüd on mõeldud ka palju nooremale generatsioonile,“ kiidab ta.

Viljandi folgi külastaja Jörgen. (Erakogu)

Tänavused esinejad olid tema meelest pärimusmuusikafestivali juubelile kohased: „Hea, et meelitati kohale juba laiali läinud bändid ning ka praeguse aja populaarsemad bändid.“ Positiivsena toob mees välja selle, et folgi vastu on huvi kõvasti kasvanud. Tõrvatilgana meepotis aga selle, et festivalile on ilmunud palju neid, kes eelistavad muusika nautimisele alkoholi tarbida. 

Hinne: 8

„Folk on muutunud palju noortepärasemaks,“ kinnitab ka Ain, kes ei suuda enam kokku lugedagi, kui mitu aastat ta on festivalil käinud. Esinejad meeldisid talle väga, ehkki paljud jäid nägemata. „Valik oli nii suur, et ei teadnudki kohe, et mida võtta ja mida jätta. See on ju ikka tore. Mulle meeldib igasugune muusika, kus inimesed ise laval pilli mängivad,“ räägib mees.

Mis on festivali juures ajaga paremaks muutunud? „Nii palju sõbralikke inimesi on koos. Kõik nagu üks pere,“ ütleb ta tunnustavalt. Negatiivsena toob ta välja selle, et toidualale pääseb vaid juhul, kui on festivalipilet. „Võiks olla ikka nii, et toidualad on piletialast väljas nagu varem. Siis saab ka tavaline viljandlane folgimelust osa,“ arvab ta.

Hinne: 8

WEEKEND FESTIVAL BALTIC – 7,5 punkti

PEALAVA: Weekendi teine päev. (Jörgen Norkroos)

Võrreldes varasemate aastatega tundus Pärnus elavale Oskarile festivaliala väiksem: “Peamiselt oli kokku tõmmatud kooserdamise ala – liikumine kindlates käikudes oli organiseeritum ning suunas rahvast rohkem lavade juurde.” Tantsumuusika austaja sõnul olid järelpeod olid sel aastal ühed parimatest. Eriti nautis Oskar Josh Browni pop-up-klubis Next Level. “Ei olnud hommikut, kus enne kella kaheksat magama läheks, ja meie seltskond alustas pidu juba päev enne festivali algust.” Kui järelpeod kõrvale jätta, siis lemmikuks on tal siiani siiski esimene Weekend.

Esinejate valikuga jäi Oskar rahule, küll oleks ta soovinud, et Pendulum oleks Soome Weekendilt võinud ka Pärnusse hüpata. “DeadMau5i sett oli siinpool vist parem, sest siin teda kividega ei loobitud. Camo & Krooked, Chase & Status, Cartoon – kõik oli väga cool.”

Müstiliseks jäid mehe jaoks peaesinejate algusajad, näiteks Chainsmokers läks kell kuus peale ja jäi seega nägemata. “Nii mõnigi nimekas artist, keda oleks tahtnud näha, alustas juba siis, kui ma alles ärkasin. Koosseis oli iseenesest tugev ja Garrix, kellest on kujunenud juba ürituse sünonüüm, mängis pool tundi kauem ning publiku meeleolu oli pehmelt öeldes ülev,” lisab Oskar.

Weekendi külastaja Oskar (Erakogu)

Oskari sõnul oli festivaliala plaan sel aastal parem kui eelmistel: toit, joogid, vetsud ja Pikad Kommid olid käe-jala juures ning järjekorrad liikusid sujuvalt. “Taksosid jagus sel aastal kõigile. Festivali territooriumi aedade tõttu pidi väljaspool ala veidi imelikke tiire tegema, muidu suuri etteheiteid külastajana ei olnud.“

“Inimeste ootused festivalile on paika loksunud ning WKND on siiani ka need suures osas täita suutnud,” tõdeb Oskar, et ka rahvas tundub järjest mõistlikumalt pidutsevat peale esmast vaimustust.” Negatiivsena tooks välja pealava suuruse, mis oli väiksem ja näotum kui eelmistel aastatel,” leiab mees, et see oli võrreldamatu Soomes toimuva kahepäevase Weekend festivaliga.

Hinne: 7

Kihnu tüdruk Marju tõdes, et sel aastal häiris teda ilm, mis kostitas Weekendi ajal külma tuule ja vihmaga. Festival ise oli naise sõnul väga hea, küll aga oli tundmatuid artiste sel aastal rohkem ja kohe ei tekkinud kõigi esinejate suhtes meeletut ootusärevust. “Esimese aasta valik oli minu jaoks parim, aga ikka lähen ka edaspidi kohale,” kinnitab ta.

Weekendi külastaja Marju (Erakogu)

Igapäevaselt naine sellist muusikat ei kuula ning armastab vaheldust: “Kuulan kõike tujust olenevalt, aga aastas korra sellisele üritusele minna on megalahe ja on eriti hea, et see toimub Pärnus. Rahvas hingab seal ühes rütmis ja see tunne on ülivõimas,” kiidab Marju peomeeleolu.

Korraldus on kihnlase sõnul muutunud iga aastaga paremaks, ei ole enam meeletuid järjekordi ning saab kenasti süüa, juua ja nänni osta. Weekendil soovitab Marju jätkata ikka samas vaimus.

Marju: 8,5

Rain leiab, et Weekend on suutnud latti endiselt kõrgel hoida. “Mulle meeldis, et festivalile toodi vaheldust ja nihutati asukohta – see pakkus avastamisrõõmu,” tõdeb mees. Küll aga läks sissepääsu leidmiseks kaua aega.

Raini sõnul ei olnud WC-järjekorrad enam nii pikad. “Samuti paistis VIP-alal rohkem ruumi olevat kui eelmisel aastal, kui seal oli raske end VIP-ina tunda.” Korraldus oli mehe sõnul detailideni läbi mõeldud. Ka turvateenistus ja meditsiiniline abi olid kenasti kättesaadavad.

Weekendi külastaja Rain (Erakogu)

Artistide valik oli Weekendil hea, kuigi Raini ei too sinna kohale ainult nemad, vaid ka Weekendi karusselliga kaasnev melu: “Rahvas, sõu ja visuaalne pool.”

“Kui sel aastal olid kõrvallavad suuremad, siis selle arvelt tundus pealava väiksem,” arvab Rain, kelle meelest võinuks pigem panna rõhku kogu festivali südameks oleva pealava võimsusele. 

Hinne: 7

INTSIKURMU FESTIVAL – 8,3 punkti

KODUNE JA HUBANE: Intsikurmu festival. (Kairi Parson)

„Suurim erinevus oli õhkkond. Inimesed tundsid end väga vabalt ja koduselt,“ kõrvutab Sander tänavust Intsikurmu festivali eelnevatega. Lisaks oli juurde tulnud ka erinevaid toitlustuskohti. „Need olid üle kõige!“ sõnab ta kiitvalt. Veel meeldis talle, et muusika kuulamise kõrval sai meelt lahutada teistegi tegevustega, näiteks joonistades ja metsaradadel jalutades.

Tänavuste esinejatega oli Sander rohkem kui rahul. „Pärast nelja aastat proovimist oli mul võimalik viimaks näha oma lemmikräppansamblit Eestist – 5Loopsi, mis oli minu jaoks kui kirss tordil. Esinejate hulgas oli samuti uusi tulijaid, keda polnud eelnevalt kuulanud, kuid nüüd on nad leidnud oma koha minu playlist'is,“ ütleb ta.

Ka korraldusega jäi mees rahule. „Kõik lavad ja toidukohad paiknesid piisavalt hästi, et ei pidanud bändide nägemiseks pikalt jalutama. Kui korraldajad jätkaksid samas vaimus, siis on festivalil ees suur tulevik,“ usub Sander.

Halvim, mis Sandri sõnul festivaliga juhtuda saaks, oleks liiga suur külastajate arv. „Kui oled korra Intsikurmul ära käinud, siis näed, et mõõdukas rahvaarv on ühe hea festivali saladus. Inimesed on palju õnnelikumad, kui nad saavad näha ja kuulata oma lemmikbändi ilma, et keegi su taga trügiks või karjuks. Vaataja ja esineja saavad olla omas elemendis ning see mõnu on kaugelt äratuntav.“

Hinne: 9

„Festivaliala on suuremaks tehtud, toidukohti tunduvalt rohkem, lisatud üks lava, dekoratsioonidele veelgi rohkem rõhku pandud ja lavakujunduses toodud mängu rohkem tehnoloogiat,“ kirjeldab muutusi Jan-Mattias. Ta lisab, et rohkem oli rõhku pööratud turvameetmetele ning et festivaliala puhkas püsiks, olid kasutusele võetud taaskasutatavad joogitopsid ja pokaalid.

„Tore, et varasematest aastatest on õppust võetud ja lisatud tunduvalt rohkem käimlaid. Festivali külastajad ei pidanud pikalt järjekorras seisma ning isegi kätepesuks oli võimalus olemas,“ tunnustab ta. Lisaks jälgis korraldusmeeskond pidevalt käimlate ja prügikastide korrasolekut.

Jan-Mattias koos lauljatar Laura Pritsiga Intsikurmu festivalil. (Erakogu)

„Igal aastal leian Intsikurmust mitu uut bändi või artisti, kes pole eriti tuntud, kuid toodavad väga head muusikat ja kelle tegevusel olen festivali järel silma peal hoidnud,“ sõnab noormees esinejate kohta.

„Festival on muutunud järjest huvitavamaks. Peale muusika nautimise saab teha ka palju muud. Lastele on rohkem mõeldud ning neile on loodud isegi oma ala nimega Lastekurmu,“ ütleb ta. Lisaks arvab ta, et festival aitab edendada olulisel määral Põlva valla kohalikku elu.

Pole aga head ilma halvata. „Festival on muutunud järjest suuremaks ja seetõttu on raskem rahvamasse ohjata. Jääb üle vaid loota, et korraldajad suudavad festivali edasiarendamisega saada hakkama nagu varasematel aastatel ega lase muuta kaunist Intsikurmu metsaparki prügimäeks,“ ütleb Jan-Mattias.

Hinne: 9

Kolmandat aastat festivali külastanud Ilonale paistis suurima uuendusena silma lisalava. „Festival muutub aastatega tunduvamalt suuremaks,“ ütleb ta. „Esinejate valik oli kirev. Leidus muusikat väga erinevatele maitsetele ja inimestele. Olen nii muusika kui ka korraldusega pigem rahul,“ lausub naine.

Ilona Intsikurmu festivalil. (Erakogu)

Eriliselt meeldis talle joogitopside pandisüsteem, mis hoidis festivaliala puhtana. „Alkoholitassid olid korralikust plastikust. Andsid pandi eest raha ja said seda topsi terve päeva jooksul täita. Kui topsi tagasi andsid, said oma kaheeurose pandi tagasi. Pesid tassi ära ja oligi kõik. Polnud nii palju rämpsu,“ seletab ta.

Hinne: 7

VIRU FOLK – 8,5 punkti

MUDAKÜMBLUS: Vaprad fännid trotsisid Viru folgil ansambli Finntroll kontserdil lava ees vihma ja muda.

„Tundub, et mingeid suuri muudatusi pole tulnud. Tase, mis on saavutatud, on jäänud. On küll olnud aastaid, kui teenustepakkujate arv on olnud festivalil suurem,“ arutleb Meelis, kel jäänud vahele vaid üks Viru folk. Esinejate kohta lausub ta: „Oli paar-kolm väga köitvat asja ja veel mõned huvitavad esinejad. Minu maitsest lähtudes on olnud ka tunduvalt paremat esinejatevalikut.“

Festivali korraldus on Meelise hinnangul jätkuvalt hea: „Võrreldes eelnevaga pole toimunud suurt hüpet – mida on ka ehk raske teha ja nõuda –, kuid samas pole ka lati alt läbiminekut.“

Kiiduväärsena toob mees välja selle, et festivaliala on juba mitmendat aastat eraldi tasuga ja piiratud – see hoiab eemale niisama pidutsejad. „Samas on meeldiv, et võrreldes eelmise aastaga ei otsitud väravates – vähemalt minul – läbi kotte ja kompse. Kui on näha, et tegemist siiski ohutu külastajaga, siis ei pea päris lennujaamakontrolli tegema,“ arvab ta.

„Miinuspoolele võib kanda, et sel aastal oli programmis palju ajalist kattuvust erinevates kontserdipaikades toimuva vahel ja samas olid ka pikad vahed, kui midagi ei toimunud,“ sõnab Meelis.

Hinne: 7,5

„Rahvast oli vähem, melu kauplemisalal ka kuidagi vähem. Toiduvalik on nagu jälle suurem,“ hindab kaheksandat aastat Viru festivalil käinud Inkari. „Peaaegu ühtegi alkojoobes inimest ma ei kohanud. Pigem ollakse veidi napsune, kuid et keegi purupurjus oleks, oma õllega ringi kakerdaks, seda teistele kaela valaks või teisi segaks, seda ei olnud – nii vahva! Vist see festivali ala piiramine mõjub,“ rõõmustab ta.

„Igal festivalil on minule huvipakkuvamaid ja mõningaid igavamaid esinejaid,“ tõdeb ta. Mees mainib, et algul olid tema sõbrad Soome teema-aasta suhtes skeptilised. Samas jäi Inkari ise rahule.

„Uus lemmik sellelt festivalilt on Whale & the Village, ostsin ka CD. Nad esinesid kaks korda ja mõlemad korrad sai lustitud täiel rinnal. Uus üllataja ja suur lemmik on Põhja Konn, neid kuulaks kindlasti veel. Mulle meeldis ka Progress, minule seni tundmatud aga vahvad tegijad. Meeldisid veel Kalle Sepp ja Mikk Tammepõld Käsmu kirikus. Vahva, et kutsutud olid Untsakad. Soomlastest meeldisid Kimmo Pohjonen Skin, Finntroll ja Värttinä. Igal oma nägu ja võlu,“ muljetab ta.

Värttinä kontserdi ajal tuli paduvihma eest varju alla peitu pugeda. Samas tõdeb ta, et vihma vastu ei saa ükski korraldaja midagi parata. „Ehk oleks saanud kontserdi edasi lükata, aga ma ei tea, kas nii üldse tehakse,“ mõtiskleb mees.

Kui parasjagu vihma ei kallanud, sai Viru folgi publik mõnusasti murul istuda.

„Viimaste aastate halb muutus on olnud Merelava kadumine. Sealt on mälestused mõnusatest päevastest ja vingetest õhtutest kontsertidest. Sel aastal oli aga Vinteri lava kuidagi vahvam, ei oskagi öelda, kas lustlikumate esinejate või selle pärast, et kuivem ilm lubas murul pikutada. Mõned aastad tagasi tundus Vinteri laval pakutav igavamam,“ lausub Inkari. Samuti kiidab ta, et Tantsuklubis esinevad bändid on muutunud paremaks.

Kahju on jällegi sellest, et Kirjanike Maja hoovis pole enam tegevusi. „Seal oli tavaliselt väga mõnus meeleolu. Ja vähemaks on veel jäänud vaba jämmimist, et muusikud mängiks siin ja seal, männikus ja mere ääres,“ möönab ta.

„Minu meelest oli Metsalavale viivale teele sel aastal suurem valgusti pandud. Aitäh!“ poetab Inkari vastukaaluks.  

Hinne: 10

„Tänavu jäi silma, et tänaval oli vähem melu – vähem tänavamuusikuid ja kauplejaid. Samuti olid hinnad tõusnud. Rahvast tundus ka vähem olema,“ räägib üheksa korda Viru folki väisanud Silja. „Polnud esinejaid, keda oleks väga suure põnevusega kuulama läinud või pikisilmi oodanud. Küll oli mõnusaid üllatusi – Untsakad suudavad vaatamata eale kottpimedas platsitäie inimesi pidutsema panna ning üsna lahja lavaesisega alustanud Finntroll meelitas vaatamata ilmale lõpuks pealava platsi inimesi täis,“ räägib Silja.

Silja Viru folgil. (Erakogu)

Superägedad olid tema sõnul ka Lõõtsavägilased, kes astusid lavale koos Untsakatega. Ka Tantsuklubi bändidega jäi naine rahule. „Natuke kurb oli, et Värttina kontsert toimus vaatamata äiksele – see jäi küll vaatamata,“ räägib ta. Korraldusliku poole pealt kiidab ta otsust festivaliala piirata. „Purjus ja kakerdavaid inimesi ilmselt tänu sellele ei kohanud ning olemine oli üsnagi turvaline,“ ütleb naine.

„Tänavu oli Käsmus rohkem tänavaid valgustatud, see oli tore,“ toob Silja veel välja. „Käsmu-Võsu kergliiklustee on superluks – see võimaldab Võsul ööbijatel muretult festivalile jõuda. Muidu on tegu ühtlaselt tugeva festivaliga, kus kuulamist jagub igale maitsele ja igale pereliikmele,“ sõnab ta. Küll aga toob Silja välja, et Merelava võiks festivalile tagasi tulla.

Hinne: 8

Jaga artiklit

1 kommentaar

R
retrofänn  /   14:27, 2. sept 2017
Ja Retrofest????

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis