Kui inimkond oleks ratsionaalne, siis muudaksime seadusi lähtuvalt teadus(uudist)est. Mida vähem on miski seotud tunnete või identiteediga, seda enam on selle valdkonna normid ka teaduslikud. Aga kui me räägime uimastitest, siis me ei pruugi teaduseni isegi jõuda, sest soov karistada moraali vastu eksinuid kaalub sageli üles teadusliku tõdemuse. Kõige väiksemad kulud ühiskonnale toob kaasa sõltlastele riikliku asendusravi loomine, st tasuta uimastite jagamine.

Sääst tõhusamast ennetusest

Need, kes soovivad “karmistada karistusi”, “saata nad saarele”, ei adu või ei taha tunnistada, et me ei ela eraldatud ruumis. Jättes Harju, Ida- ja Lääne-Virumaa hetkel teadlikult kõrvale, kuigi tegelikult mõjutavad need piirkonnad meid märksa enam, diagnoositi sel aastal 9 HIV-positiivset inimest Tartu, 6 Pärnu, 2 Võru ja 1 Lääne, Saare, Viljandi ja Jõgeva maakonnas. Et 2015. aastal said viiruse heteroseksuaalsel sugulisel teel 78% naistest ja 46% meestest ja protsent kasvab iga aastaga. Et HIV-positiivseid inimesi on sama palju kui Paide linnas elanikke. Et Ida-Virumaa HIV- positiivsete ja tavaelanike sissetulekud on statistiliselt eristamatud. Või et kõigist süstivatest narkomaanidest oli 32%l vähemalt üks laps ja 60%l naistest vähemalt üks laps. Laps, kes käib meie lastega koos lasteaias, koolis ja käiks ka huviringis, kui keegi talle seda võimaldaks. Ja kui ta huviringi ei jõua – kui kodune keskkond ei ole toetav – igavleb ta tänaval ja nii on tal palju suurem risk hakata varakult suitsetama ja alkoholi tarbima ning hiljem vanemate läbitud tsüklit kordama. Milles tema süüdi on?

Ühe HIV-positiivse ravile kulub aastas ~5000 eurot ja elu jooksul 100 000, mis tähendab, et kasvõi kahe inimese aastas päästmine teeniks välja Erika 5a süstlavahetuspunkti pidanud MTÜ Aidsi Tugikeskusele kulunud 170 000 eurot (raha selleks tuli põhiliselt Tervise Arengu Instituudilt, mitte linnalt). Tallinna linn kulutab HIV- ja uimastiennetuse valdkonnale aastatel 2013–2017 vaid 479 000 ehk majanduslikuks efektiivsuseks piisab ühest või kahest päästetud inimesest aastas. Uimastite süstijaid elab aga Tallinnas kuskil 5000, kellest arvestatav hulk on HI- või C-hepatiidi viiruse kandjad. Kui narkootikume tarvitav inimene ei saa samaaegselt abi ka sõltuvusprobleemide lahendamisel, ei suuda ta sageli HIV-ravi režiimist kinni pidada. Kolmandikul viirusekandjatest ei ole viirus alla surutud, st nad on väga nakkusohtlikud. Loomulikult ei piisa ainult süstlavahetusega tegelemisest, linn peaks lisaraha panema ka seksuaalteadlikuse tõstmisse.

Kui linn kulutaks rohkem ennetusele, võiks ühiskond ja Tallinn tulevikus säästa raha, sest läbiva mantrana kordub asjasse süvenenute suust fraas “mahud on liiga väiksed ja nõudlus abi järele suurem pakkumisest”. Tuletame meelde, et Lasnamäel pole ühtegi süstlavahetuspunkti, kuigi oleks vaja kahte. Linn ei ole isegi kaardistanud seal võimalikke munitsipaalhooneid, kus võiks punkti avada. Või et neil üksikutel kordadel, kui linn on võõrutustegevusi rahastanud, ei muutunud rahastus stabiilseks.

Aga isegi Raimond Kaljulaid, kes veel eelmisel aastal sai aru pakilisest vajadusest kahjusid vähendada, tajus valimiste ähvardavat kuma. Selle asemel, et tervitada Sitsi 28 aadressil avatavat süstlavahetuspunkti, hakkas kohalikke emotsionaalselt üles kütma, lubades neile linna poolt ka juriidilist abi TAI vastu võitlemisel. Kuigi oli teadlik, et tellitud sõltumatu õigusliku analüüsi järgi olid kõik argumendid TAI poolel, sest “Sitsi asumisse kahjude vähendamise keskuse loomisel ei ole põhjendatud väita, et keskuse rajamisega väheneks täiendavalt elanikkonna turvatunne, samuti ei ole põhjendatud väita, et keskuse rajamisega suureneks süütegude toime panemise risk või võimalike konfliktide kasv elanikkonna ja keskuse klientide vahel.”

Vastupidi, nagu Lastekodu tänaval paiknev keskus on näidanud, on teenuse kasutajad vägagi huvitatud kohalikega konfliktide vältimisest, sest probleemide korral jäävad nad abist ilma. Ka argument, et tegu on otstarbelt kaubanduspinnaga ja seega ei saa seal süstlavahetust või nõustamist pakkuda, ei päde, sest Lastekodu keskus paikneb täpselt sama kasutusotstarbega ruumides, linnavalitsuse enda nõusolekul. Ning eraldi sissepääsuga ja eraldatud ruumides paiknevad süstlavahetused elumajades paljudes riikides. Aga, nagu algul öeldud, tunnete ja ratsionaalsuse vahelises võitluses ei kipu teaduslikkus peale jääma.

Vastutab Kaljulaid, mitte Ossinovski

Kaljulaid oleks võinud mõelda ka linna poolt juba võetud kohustustele HIV ja narkomaania ennetamise tegevuskavas, kus süstlavahetus- ja nõustamisteenuse kättesaadavuse eest kõikides Tallinna piirkondades vastutavad linnaosavalitsused, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, ja teised linna ametid, hallatavad asutused ning koostööpartnerid. Toonitan, vastutavad mitte riik või Ossinovski, keda Kaljulaid süüdistab, vaid ta ise. Aga selle asemel, et pakkuda linnale kuuluva Kopli 69a juures oleva krundile ajutise või püsiva süstlavahetuspunkti rajamist (mis oleks tänaseks juba valmis) või läbi rääkida näiteks Sõle 61a endise Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ruumide kasutuse osas, leidis linnaosavanem, et on olulisem hämada, et ta tahab ühist nõupidamist TAI ja ministeeriumiga, aga viimased ei soovi temaga kohtuda. Maikuus halduskogu poolt soovitud töörühma ei ole siiani moodustatud, kuigi selle loomise kohta on korduvalt aru päritud ning TAI on valmis töörühma töös osalema.

Ma olen Kaljulaidiga nõus, et senine narkopoliitika vajab muutust, aga ma ei näe teda võtmas südant rindu ja ütlemas, et Tallinna linn on valmis maksma kinni asendusravi laiendamise kõigile problemaatilisematele kasutajatele. Et metadooni kõrval on vaja ka diamorfiini, meditsiinilist heroiini. Et see on viinud kõrge kuritegevusriskiga opioidisõltlaste puhul parimate tulemusteni ja ühiskonnale väiksemate kuludeni. Et Šveitsis saavad sõltlased hommikuse annuse ja 68% neist käivad tööl, ning pea ainus kõrvalmõju seisneb kõhukinnisuses. Et varavastane kuritegevus on langenud seda katsetanud piirkondades kuni 80%. Arvestades, et Eestis on narkokuritegude tõttu vangis umbes kolmandik vange ja fentanüülituru maht on ka konservatiivsel hinnangul vahemikus 60-100 miljonit eurot, siis on asendusravi laiendamine ühiskondlikult üks kõige vajalikumaid, kiiremaid ja tõhusamaid lahendusi. Kui vaid saaks neist tunnetest üle olla. Kui valijad ei langeks “lihtsate lahenduste” lõksu. Kui valijad usaldaksid inimesi, kes julgevad muutuseid toetada.

Iga mõne aja tagant tuleb mulle meelde, et aastal 2001 olid kolmandik kuni pool süstlavahetuse klientidest kooliealised, neist arvestatav osa pärit jõukatest peredest — igavlevaid, seiklusi otsivaid lapsi. Vene lastest me tollal ei hoolinud. Kuidas käitume nüüd, kui fentanüüli tõttu on suremas ka eesti rahvusest noored?

Jaga artiklit

30 kommentaari

R
Room  /   10:28, 4. sept 2017
Üks väike märkus. Osa üledoosidest ei ole juhuslikud. Lihtsam on see mürk alla neelata kui otsida nööri ja oksa... Hiljutine suurt vastukaja tekitanud topeltsurm Harjumaal võis vähemalt ühe mehe puhul olla tema tuttavate arvates enesetapp.
N
noored   /   20:44, 2. sept 2017
ja lollid vajavad tänitamise asemel abi, rahvusel pole mingit tähtsust

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis