Ajakirjanduses on seoses kohalike omavalitsuste valimistega enim tähelepanu pälvinud Tegusa Tallinna ja Savisaare valimisliidu ühinemiskatsed. Iseenesest on see muidugi koomiline, samas põnev ka: kas maimukese nimeks saab Tegus Savisaar või Tegus Edgar, või loobutakse isikukultusest ja moodustatakse Mõõga ja Saha Liit (nende valijaskonnale suupärasemalt: „Sojuz metša i orala” – M. S.)?

Kulupäid tuleb kummardada, kuid olgem ausad ja vaadakem tõele näkku: tulevase linnavalitsuse seisukohalt pole vanameistrite ponnistusel suuremat tähtsust – mõni mõis, kas 79-liikmelises volikogus saadakse neli, viis või kogunisti kuus kohta. Keegi nendega koostööd tegema nagunii ei hakka ja linnavalitsuse moodustab üksi või kahasse taas Keskerakond.

Nado, Fedja, nado!

Esimesel pilgul tundub, et võrreldes 2013. aastaga ei ole kandideerimine kodanike hulgas enam nii populaarne. Erandiks on Keskerakond Tallinnas, kes on lubanud välja panna üle saja inimese rohkem kui toona. Meeldetuletuseks: eelmisel korral kandideeris Tallinnas 455 keskerakondlast (mõni oli kindlasti ka sõltumatu, nagu Jüri Pihl lähenevatel valimistel). Nüüd siis rivistub üles üle 555 aktivisti.  

Mis sunnib kodanikku oma nahaga turule minema (kandideerima) teades, et vastu saab selle eest sandikopikaid (paarkümmend häält)? Missioonitunne? Võib-olla tõesti. Maailmavaade? Keskerakonna puhul??? Lubage naerda. Edevus? Miks mitte. Aga mis me ikka kõnnime ümber palava pudru, millest ihkab suutäit saada suur hulk toiduahela liikmeid. Neid ei oota keisri pidusöök, küll aga keeldumise korral sandi õhtueine. Nii luuleliseks pole vaja minna. Piisab, kui käratada: „Nado, Fedja, nado!”

Riigikogu liikmeid paluda pole muidugi vaja, nad on 24/7 valmis osalema vabariigi ülesehitustöös kõigil tasanditel. Riigikohus jättis maikuus nn kahe tooli seaduse jõusse ja kõigil rahvaasemikel on võimalus – loomulikult valituks  osutumise korral! – osaleda taas kohalike omavalitsuste töös.

Mis seal ikka. Eesti on vaene riik, multitalente vähe ja riigikogu esimehe Eiki Nestori soov Tallinna volikogus ja seega ka Haabersti halduskogus kaasa lüüa pigem imetlus- kui laiduväärne. Ideaalvariandis võikski Tallinna volikogu moodustada 79 riigikogu liiget. See parandaks esinduskogu töö kvaliteeti ka all-linnas, hoiaks eemale õnneotsijad, kel pole nime ega raha. „Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde,” on Villu Reiljan tabavalt öelnud.

Veidi keerukamas olukorras on meie ministrid, kes kohalikel valimistel kandideerivad, kuid täidesaatva võimu esindajatena volikogudesse ei pääse. See on muidugi paras katsumus: Eesti on Euroopa Liidu eesistujariik, aga minister jagab Mustamäe mändide all või Lasnamäe kanalis pulgakomme ja õhupalle.

Ministriamet pole igavene

Ja kui see töö kord otsa saab, küll siis jõuab ka kohalikku elu edendada.

Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis ma ei kujuta hästi ette, kuidas sise-, välis-, rahandus- või majandus- ja taristuminister suudavad sel sügisel olla niivõrd vastandlikes rollides. Tõsi, Kadri Simson on avalikult öelnud, et kui Keskerakonda saadab eesootavatel valimistel edu, on ta ta ministriametist nõus loobuma ja Pärnu linnapeaks saama. Ka peaminister Jüri Ratas on täie tõsidusega kinnitanud: „Olen veendunud, et Kadri Simson oleks parim Pärnu linnapea” (Kesknädal, 25.08.2017). 

Kui jätta kõrvale  Euroopa Parlamendi valimised, siis alates 2007. aastast on Kadri Simsonit valimistel saatnud üksnes edu. Eelmistel kohalikel valimistel kogus ta Pärnus 2939 häält, jäädes alla vaid tollasele Pärnu linnapeale Toomas Kivimäele (3338). Nüüd on jõudude vahekord muutunud ning kindlasti mitte söaka ministri kahjuks. Tõsi, seekord annab Pärnus tuld ka Mart Helme, nii et tulemust on raske ennustada. Nii või teisiti – peaminister Jüri Ratasel peab varuks olema plaan B juhuks, kui Keskerakond Pärnus valimised võidab. Kellest saab uus majandus- ja taristuminister? Õudne isegi mõelda.

Või asub Kadri Simson linnapea ametisse talle sobival ajal, nagu tegi seda Edgar Savisaar kümme aastat tagasi? Mäletate, pärast 2007. aasta riigikogu valimisi ei tahtnud peaminister Ansip majandusminister Savisaarest enam midagi teada. Ja kuigi nooruke Jüri Ratas oli linnapea ametis kenasti hakkama saanud ja väitnud, et ei vaheta meeriametit riigikogu saadikukoha vastu, tuli tal siiski pakkida kohver ja keep.

Isakesele tuli teha teed.  

Jaga artiklit

5 kommentaari

V
Veiks  /   07:34, 1. sept 2017
Igav.
I
igav  /   23:32, 31. aug 2017
Miks peab sellist asja kirjutama?

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis