(Teet Malsroos)

Ansipi ja Savisaare alustatud vastasseis on kujundanud küürakaid mängureegleid ning surunud peale lihtsaid loosungeid. Paistab, et sotsid ja EKRE-lased tahavad tekitada uut konflikti – globaaleestlane vs maarjamaalane.

Demokraatia on oma olemuselt muidugi konfliktne. Lääne mõtlemine on loonud parlamendi selleks, et erinevad ühiskonnagrupid ei peaks enam iga suurema arusaamatuse puhul vägesid kokku ajama ja teineteise kõrisid lõikama. Asju saab klaarida vaieldes ja ennast seaduslike tegudega kehtestades.

PR-tehnoloogiad võivad olla väga tõhusad, kuid hetkel, mil nad hakkavad dikteerima poliitikutele, mida tuleb arvata ja teha, toimub mutatsioon. Üks selline mutatsioon on sotsiaaldemokraatide, eesotsas Jevgeni Ossinovskiga, piinlik sõltuvus Helmede perekonna sõnavõttudest ja vastupidi. Lahendusi ei ole, on ainult lepitamatud loosungid, milles vastandatakse absoluutselt Eesti rahvusriigi ideed isikuvabaduste ja Euroopa koostöö ideega.

Tuleb nõustuda president Kersti Kaljulaidiga, kes rõhutas oma 20. augusti kõnes, et rahvuslike väärtuste ja liberaalse demokraatia vastandamine on naeruväärne ning kunstlik. Absoluutne enamus eestlasi mõistab, et vabaduse ja inimväärikuse austamisele tuginev läänemaailm koos oma suurte koostööorganisatsioonidega nagu NATO ja Euroopa Liit on Eesti rahvusriigi huvides, sest alternatiiviks on autoritaarne ja jõuga allutav bütsantslik poliitiline kultuur. Ajalugu võimaldas seda liigagi valusalt kogeda.

Kuulumine demokraatlikku maailma tagab Eestile parimad võimalused teha suuremaks oma keelt ja kultuuri, arendada kohalikku elu ning rikastuda majanduslikult tänu teadmiste ja tehnoloogia vabale liikumisele. Loomulikult eeldusel, et me ei hakka vaikselt podisema suures rahvaste katlas – rahvuslipuga lehvitamine ei tohi muutuda natsionalistlikuks ülesastumiseks, nagu see on kahetsusväärselt kujunenud mitmes lääneriigis.

Hoida oma juuri, aga väärtustada rahvusvahelist koostööd. Hoida ja anda edasi positiivseid traditsioone, mille seas on sajandite vältel väljakujunenud maaelu kombed, laulu- ja tantsupidu, meie rikas kirjandus. See on ühiskonna põhiväärtusi hoidev liberaalkonservatiivne või – vabakonservatiivne poliitika. Ta hoiab vabaduse ja vastutuse isiku ja rahva tasemel tasakaalus ja ta kaitseb kaasavat demokraatiat.

Selline mõtlemine ei salli rumalat ja ideevaest vastandumisteatrit. Tahaks kuulda, mida pakuvad sõjaparteid (selliselt võib nimetada ka Keskerakonda ja Reformierakonda) Eesti ettevõtluskeskkonna parandamiseks? Millised vastused tulevad riigilt töö muutuvale iseloomule ja töökohti ära kaotavale tehnoloogilisele progressile? Eesti majanduse alussammas on väike ja keskmine ettevõtlusvorm, mida püüti viimase aasta jooksul näidata tigeda rahakotina. Maksustamine peab muutuma paindlikumaks ja alustavale ettevõtjale vähem koormavaks, kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks tuleb kehtestada sotsiaalmaksu lagi.

Kohalikest valimistest on aga üldse selle taustal kohatu rääkida – paarisrakendid toimetavad oma ideoloogiasõdade tandritel. Ministrid kandideerivad kohalikel valimistel, kuigi seadus keelab neil volikokku kuuluda. See valijate petmine on ehtne valimisprotsessi  moonutamine. Riigikogu liikmed saavad olla nüüdsest nii Toompeal kui ka volikogus korraga ja see on väga halb – võim kaugeneb inimesest. Selles olukorras on asjalikud ja kohalikule elule keskenduvad valimisliidud kohati lausa ainukesed, kes kogukondliku poliitikaga tegelevad.

Kogukonnakeskse poliitika ideoloogiasõja abil kägistamine on vaid osa sündroomist nimega Eesti demokraatia nõrgenemine. Võimu kaugenemine kodanikest põhjustab ühelt poolt vimma ja teiselt poolt langetab ühiskonna algatusvõimet – „ah, minust midagi ei sõltu!“ Tugevalt kägistatud demokraatiat aitaks turgutada rahvahääletuse õiguse andmine riigikogu poolt vastuvõetud eelnõude üle, kui seda nõuab kirjalikult teatud suur hulk kodanikke – täpselt selline õigus oli tagatud 1920. aasta Eesti Vabariigi põhiseadusega. Erakondadelt tuleb võtta pool rahast ära ja anda see edukatele valimisliitudele, et konkurentsitingimused oleksid võrdsemad ja uued ideed pääseks löögile.

Sotsid ju olid suured demokraadid ja EKRE tahtis olla suur süsteemikriitik, aga neid algatusi nad miskipärast toetama ei rutta.

Jaga artiklit

23 kommentaari

A
Ajuvabaerakonnal pole isegi ühtegi vaenlast  /   07:20, 6. sept 2017
sest kui pole aju, pole midagi.
O
oh  /   18:27, 31. aug 2017
talvik -talvik! Kas sul poleks õigem enda liistude juurde jääda(teater), aru saadav, seal ka minekut ei olnud, siis äkki kingsepa ametit proovida.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis