Eesti riigi lõid koolipoisid. Romaani ja filmi „Nimed marmortahvlil“ kangelased läksid Vabadussõtta koolipingist ja paljud neist ei tulnud kooli tagasi, sest langesid Eesti eest siis, kui vanemad ja alalhoidlikumad kodanikud alles vaagisid, kas ikka tasub selle õieti veel olematugi vabariigi eest lahingusse minna või mitte.

Enamik õppursõdureid olid 16–18 aastat vanad, mõned nooremadki. Muide: legendaarne Kuperjanovgi oli koolist pärit – nimelt õpetaja. Ja ka praeguse Eesti iseseisvuse algatasid üliõpilased (tol korral olid praegused keskealised autoriteedid Laar, Vahtre, Tarand, Kross ja nende kaasvõitlejad vanuse poolest alles – vabandust! – tattninad) ja kujundina võikski öelda, et oleme koolipoiste ja tudengite loodud riik.

Seda enam mõjus mulle paari aasta eest lausa jahmatavalt ühe üliõpilasesinduse keeldumine minuga kohtumisest väitega: „Meie poliitikaga ei tegele!“ Kusjuures olin soovinud nendega rääkida kui teises kõrgkoolis töötav professor – kõrghariduse muredest.

Poliitiku koht on koolis

See episood oli mul õieti ununenud – poliitik on solvamistega üldiselt harjunud –, kui see teema poleks uuesti tagasi tulnud. Nimelt on praegune valitsuskoalitsioon tasapisi edendanud ideed sellest, et poliitilist aktiivsust ei tohiks koolidesse lubada, eriti veel nüüd valimiste aegu, kui huvi poliitika vastu on loomuldasa tõusmas. Kusjuures koolides tehtava poliitika ahistamine hakkab kujunema ajal, kui oleme alandanud valimisõigust noortele 16. eluaastani.

Aga kus peaks kooliskäija ja alles esimest korda valimistele minev noor poliitikast veel kuulma, kus veel poliitikuid nägema ja kus poliitikas osalema, kui mitte koolis? Ühest küljest oleme justkui aru saanud, et teadmisi lastetegemise kohta ei peaks jagama naabripoisist Suur Peeter kuuri taga või pornosait internetis, aga samas oleme valmis jätma poliitilise hariduse üsnagi ärritavate tänava-kampaaniate ja surmigavate teledebattide hooleks. Kuulge, teie täiskasvanud poliit-tädid ja -onud: kas te ise ka usute, et 16-17aastased valijad viitsivad saate Foorum pärast isegi telekat mängima või nutitelefoni kinni panna?

Ma väidan, et täiesti objektiivset ja tasakaalustatud poliitikaõpetust ainetundides pole olemas, sest kooliõpetaja pole parimagi tahtmise juures klassis võimeline poliitilist tegelikkust lastele lõpuni seletama. Lihtsalt sellepärast, et enamikul juhtudel pole ta poliitik. Kui asi oleks vastupidi ja poliitika oleks puhtalt äraõppimise asi, siis oleks riigikogu poliitikateadlasi triiki täis! Aga ei ole.

Seega, kui tahame, et noored hakkaksid hoolima Eestist ja Euroopast ning nende kujundamises osalema, peame neile kõigepealt mõnda poliitikut näitama. Kusjuures sellist, kes püüaks saada noori enda poolt hääletama. Ja mida rohkem me poliitikuid kooli lubame või kutsume, seda parem arusaamine poliitikast kujuneb. Õpetaja seda teadmist anda ei saa, sest pedagoogi staatuse kasutamine poliitilise agenda esitamiseks on elementaarse kutseeetika jäme rikkumine.

Kas noor on rumal?

Poliitika lubamisele koolidesse (mõistagi viisakal määral ja moel) tean ühte vastuargumenti – kui lubada poliitik klassi, siis võib ta lapsed ära hullutada ja lapsed, s.t noored valijad võivad lasta ennast naiivselt ära osta või lollitada. Arvan, et see eeldus on noortele sügavalt solvav, sest viitab sellele, et oleme andnud valmisõiguse 16-17aastastele, kes on veel täiesti totakad. See on solvav ka minule, kes ma olen sel juhul hääletanud selle poolt, et anda valimisõigus nõrgamõistuslikele lumehelbekestele!

Samas võin kinnitada, et ekslikke poliitilisi valikuid võivad teha ka vanema- ja keskealised, kui mõelda vaid sellele, millistel tingimustel me omal ajal Euroopa Liitu läksime. Praegused noored pole süüdi elektrihindades ega põllumajanduse suretamises – selle poolt hääletasid ikkagi täisealised suured onud ja tädid!

Ent mis on see, mis siiski eristab meie noorimad valijaid teistest? Arvan et üks asjaolu: noortel inimestel on hämmastav võime märgata valet ja teesklust, seda, mis pole aus ja ehe. 16-17aastaste ette sattunud krokodillipisaraid valava „sotsiaalselt tundliku“ poliitiku valskuse tajub noor inimene paremini ära, kui ehk elus kõigega harjunud ja tuimemaks ning kohanevaks muutunud vanem kodanik.

Näiteks kui räägitakse nn euroopalikest väärtustest ja ei osata nimetada õieti ühtegi, siis just noored tajuvad esimestena, et see jutt on võlts. Just öeldi mulle ühes gümnaasiumiklassis, et president Ilvese mure pagulaste majapõlengu pärast Vaos on trikitamine. Nagu ta oligi, eriti tagantjärele vaadates.

Kui 100 aastat tagasi läksid koolipoisid poliitika nimel Vabadussõtta, siis arvan, et praegunegi noorsugu pole rumalam, hoolimatum ega ükskõiksem, kui teda selliseks ei koolitata. Haridusministeeriumi ja paari koolijuhi silmakirjalikud askeldused koolide poliitilise neutraalsuse teemal aga teenivad normaalsete noorte idioodistamise eesmärki.

Antiik-Kreekas nimetati idiootideks inimesi, kes poliitikast ei huvitu ja sellega ei tegele. Haridusministeeriumi murest saan ma aru: aga mis siis, kui praegused noored valijad hakkavad ministeeriumilt küsima – aga mis jama te seal õieti teete?

Jaga artiklit

9 kommentaari

D
Do jedostam.  /   17:23, 31. aug 2017
Ausalt öeldes ajab see värk tänavalgi südame pahaks ja pole siin koolide kallal iriseda midagi. Ma ei saada oma last kooli, kui tean, et seal hakatakse ajusid pesema. Vägivald niikuinii. Lollid õpetajad, hüsteerilised lapsevanemad, noh ja siis poliitikud sinna osta.
M
Minu kodu minu kindlus  /   11:04, 31. aug 2017
Kool nagu kirik, kodu, haigla, surnuaeg vôiks olla turvaline koht. Kus ma tean, et minuga ei manipuleerita, kus pole häæl vôi muu asi kellegi vôôra huvides. Kooli sein peaks olema kindlus, kui saab ajutiseltki olla turvaline paraku ebaturvalises elus.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis