Hea inimene, kelle linna, asumisse, tänavale või kortermajja soovitakse avada nõustamiskeskust ja süstlavahetust narkomaanidele. Sa oled vastu. Sa muretsed turvalisuse pärast. Sa küsid, miks peab sõltlasi üldse ravima, paneme nad parem vangi, eraldame nad normaalsetest inimestest ja nende lastest. Nad on ju ise süüdi!

Ma saan sinust aru – meid kõiki saadavad eelarvamused ja hirmud. Luba, ma räägin, mis narkosõltuvus tegelikult on – olen Viljandi haiglas uimastisõltuvusega inimeste ravimisega tegelenud aastast 2012 ja usun, et selles vallas näinud pea kõike.

Haigus nagu teisedki

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi on sõltuvus haigus, samamoodi nagu depressioon või ärevushäire, äärmuslikult vaadates ka nagu diabeet või kõrgvererõhktõbi. Kui võtakski edasise arutelu lähtekohaks tõdemuse, et me räägime haigusest, mida on vaja ravida, ja arutaks, kuidas seda teha võimalikult efektiivselt ja valutult kõigile osapooltele – narkomaanile, tema lähedastele, kogukonnale, riigi rahakotile.

Esiteks on vaja sõltlasega kontakt saada. Siin on oluline keti lüli kahjude vähendamise keskus ehk rahvakeeli süstlavahetuspunkt. Lühidalt öeldes on tegemist keskusega, kus sõltlane saab kasutatud süstlad vahetada puhaste vastu. Nõnda takistame HIVi ja teiste verega levivatesse viirustesse nakatumist. Kuid selle juures on oluline sõltlase ja tema lähedaste nõustamise pool – sotsiaalabist psühholoogilise toeni, samuti üledoosi korral elu päästva ravimi naloksooni jagamine ja selle kasutamise õpetamine.

Kahjude vähendamise keskuse töötajad on spetsiaalselt koolitatud narkomaanidega hakkama saama ja oskavad neid kohelda, suur osa neist on ka ise endised sõltlased. Samuti tegelevad nad keskuse ümbruskonna turvamisega, näiteks süstalde koristamisega. Arvestades, et selliseid keskusi on mõtet teha vaid sinna, kus sõltlased nagunii elavad ja liiguvad, hakkab keskuse töö tulemusel turvalisus piirkonnas hoopis paranema. Keskusi tuleb teha palju ja need peavad olema väikesed – eesmärk on teenindada oma piirkonna sõltlasi, kes siin nagunii elavad või siit läbi liiguvad.

Süstlavahetus motiveerib

Siinkohal on paslik ära õiendada ka üks oluline väärarusaam – nagu oleks võimalik juba kaugelt aru saada, kas tänaval vastu tulev inimene on narkomaan või mitte. Kinnitan, et lõviosa sõltlaste puhul ei paista see kuidagi välja. Inimene võib olla su naaber või töökaaslane, võid teda kohata poes kassajärjekorras, ta võib tunduda igati ontlik, ent ikkagi end mitu korda päevas süstida. Ja vajada sellest väljatulekuks abi, motiveerimist ning eelkõige inimlikku mõistmist.

Järgmine samm ongi juba ravi- ja rehabilitatsioonikeskus. Süstlavahetuspunktide töötajad teevad ära suure töö selleks, et meie juurde ravile jõudes oleks inimene motiveeritud ja ette valmistatud, et ta oleks oma elu muutmise soovis kindel. Ravi ei ole kerge ega kiire protsess, see kestab kuid. Paljud jätavadki rehabilitatsiooni pooleli, kuid aja möödudes pöörduvad uuesti sooviga abi saada.

Kuid kogu see protsess siiski toimib – meil on Viljandi haiglas ette näidata ligi sada endist tarvitajat, kellest on uuesti saanud ühiskonna liikmed ja nad panustavad sellesse meie kõigiga võrdselt. Nad käivad tööl, maksavad tekkinud võlgasid, on jälle pojad-tütred, õed-vennad ja isad-emad. Lisaks aitavad nad vabatahtlikena süstlavahetuspunktides kogemusnõustajatena töötades ravile suunata teisi sõltlasi. Nad on kogukonnale abi eest tänulikud ja soovivad nüüd omakorda panustada. Hea uudis on, et äsja avasime Viljandi haiglas 10 uut võõrutusravi voodikohta.

Olen veendunud, et ükski sõltlane ei öelnud lapsena – mina tahan suureks saades hakata narkomaaniks! Ometi juhtub see tuhandete eestimaalastega igal aastal. Ma ei ole nõus neid inimesi automaatselt maha kandma. Aitaks juba see, kui sõltuvusest kui haigusest avameelselt räägime.

Täna ei julge endised narkomaanid oma kogemusi jagada, sest see tähendaks ilmselt automaatset töökoha kaotust ja sõpruskonnast väljaheitmist. Proovi täna teha selline eksperiment: vaata oma sõbralikku ja vaimukat kolleegi ja mõtle, kuidas sa suhtuksid temasse siis, kui sa teaksid, et ta on või oli sõltlane. Kas sa näeksid tema sõltuvuse taga ka inimest?

Jaga artiklit

9 kommentaari

M
Miina  /   20:56, 30. aug 2017
Ärge mõnitage haigeid inimesi! Narkomaania on VALIK! Ükski inimene, ei vali omale haigust. Või panete vähi, diabeedi ja muud rasked haigused narkomaaniaga samale pulgale?
M
murelik  /   17:15, 30. aug 2017
... oleks see siis nagu iga teine haigus, kõrge vererõhu tobi või diabeet.. aga paratamatult mulle ei võrdu see samaga, kuna nendel juhtudel ma ei karda inimest, kuna tema haiguslik seisund ei ole mulle ohtlik.. aga narkomaania puhul on sellest ümbritsevatele inimestele otsene oht. Oht, et ta ründab sind, oht, et ta " ei viibi siin" ja mõtleb mind lihtsalt röövida (rääkimata vägistamistest ja mahalöömistest ja süstlaga nakatumistest)..
Kui mul on naaber voi kolleeg diabeetik siis ma suhtun temasse kui täiesti tavalisse inimesse, kui mul on kolleeg narkomaan, siis paratamatult ma ei tunne ennast kindlana.
Muidugi ma soovin ka neile ravi ja võimalusi kuniks neil veel mõistus pole selle aine tõttu hävinud,, aga näen paratamatult ka seda, et kes kaua süstinud on, siis nende mõistus enam nii terav pliiats ei ole ja lõpuks neil ei ole ka püsivat motivatsiooni enda ravimiseks, ongi vaid uue doosi nimel elamine kuni lõpuni..kahjuks.

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis