(Aldo Luud)

„Ah mis sa nüüd, ära hakka end vaevama!“ „Ma kodus just sõin.“ „Poleks vaja olnud.“ Aga vanaema kõrvad on neile fraasidele kurdid. Kui tema tahab lapselapsele süüa pakkuda, siis nii ongi. Ei mingit vaidlemist! Lapsepõlves püüdsin ikka aeg-ajalt puigelda. Mitte, et road oleks kehvad olnud – kaugel sellest! –, aga miskipärast arvasin, et minu toitmine teeb hirmsasti tüli. Oh mind ullikest, mõtlen nüüd.

Enam ei tule vastuvaidlemine kõne allagi, sest mul ei jagu südant vanaema kurvastada. Las ta vaaritab! Olen õppinud, et küpsetamine pole talle mingi vaev. Vastupidi. Vanaema hing täitub siira rõõmuga, kui ta saab lähedastele kapsarulle, õunakooki või mõnd muud isetehtud hõrgutist pakkuda. Meie ülesanne on lihtne: süüa.  

Ainult üks asi hämmastab mind siiani. Olgu suvaline kolma- või pühapäev, saabun ma ette teatamata või mitte – vanaema võlub alati kuskilt mingi rullbiskviidi või plaadikoogi välja. „Ah, hommikul just tegin,“ ütleb ta sellisel toonil nagu see oleks maailma kõige iseenesestmõistetavam asi. Kord pärisin talt, kuidas nii? Aga ta juhtis jutu savisaarelikult kõrvale. Rohkem ma ei surgi, jäägu pealegi see müsteeriumiks.   

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis