Eestis resideerib mitmekümnetuhandeline seltskond, kes on endale kätte võidelnud privilegeeritud staatuse. Nad on olnud osavad kasutama Eesti valitsejate otsustusvõimetust ja  poliitikute alandlikkust.

Jutt on kodakondsuseta isikutest. Hallide passide omanikest,  kes kasutavad kõiki Eesti riigi pakutavaid sotsiaal- ja majandushüvesid, kuid sageli näitavad hambaid Eesti riigile.

Kes tegi? Ise tegi!

Eesti kodakondsuse saamine pole ometi eriline probleem. Vaja elada viis aastat Eestis, aga nad on siin olnud juba sügavast okupatsiooniajast peale. Tuleb ette näidata pidev seaduslik sissetulek, kas või pension, kusjuures Eesti riik on olnud valmis pensionäre kodanikuks võtma kiirmenetluse korras.

Muidugi peavad nad suutma aru saada mõnest sajast eestikeelsest sõnast. Kuid polevat motiivi. Turuleti taga seisval vene mammil on motiiv ja ta puhub naeratades soomlastega nende keelt. Eesti keele puhul on üks laul: küll on raske keel. Õiendavad, et neil on õigus rääkida vene keeles ja saada venekeelset teenindust. Panevad kõvasti pahaks, kui eestlased vene keelt ei oska.

Kogu iseseisvuse aja on sellele seltskonnale keele õppimiseks riik teed sillutanud, järeleandmisi teinud, raha kulutanud ja kodanikega võrdseid sotsiaalseid hüvesid pakkunud. Võib-olla see ongi viga. Tulemus on käes – riigiametites ja kaubanduses on vene keel kindlalt teise riigikeele staatuses. Süüdlane sellise olukorra tekkimises on hästi teada – kõik senised Eesti valitsuskoalitsioonid ja riigikogu koosseisud. Nende liberalism, „mõistev suhtumine”, Venemaa survestamise kartus, aga eriti iseoma hädisus on selle keelepaabeli tänaseks tootnud.

Kui mitu korda on 26 aasta jooksul valitsuskoalitsioonide eestvedamisel ja parlamendi soostumisel edasi lükatud venekeelse koolihariduse asendamist eestikeelsega. Selle heatahtliku otsustamisvõimetusega on pandud vene rahvusest lapsed palju halvemasse seisu nii kõrghariduse hankimisel kui ka tulevasel tööturul.  

Kodakondsuseta isikutel pole lubatud küll parlamenti valida, kuid kohalikku võimu komplekteerimist mõjutavad nad nii, et eestlastest poliitikud on valmis mida tahes lubama. Nad ei saa töötada riigiametis, kohalikes omavalitsuses ega minna sõjaväkke. Kuid see pole neile mingi traagika. Samuti ei paku Eesti riik kodakondsuseta inimesele välismaal viibides Eesti riigi diplomaatilist kaitset, kuid tagab konsulaarabi.

Superprivileeg

Halli passi omanikel on üks superprivileeg, millest nad loobuda mitte kuidagi ei taha. Nad saavad vabalt reisida nii läände kui ka itta. Üle Narva silla Venemaale ostureisile jalutamine pole mingi probleem. Eesti kodanikud ilma viisata üle Narva silla ei saa. Eestis elavad Venemaa kodanikud saavad ka vabalt üle Narva silla, kuid viisata läände ei pääse.

Parajasti on laual, kui moodsat keskerakondlikku kõnepruuki kasutada, paar ettepanekut, kuidas „probleemi” rahumeelselt lahendada. Narva regioonis muidugi on soov, et nemad peavad saama Eesti kodaniku passi niisama kätte. Kunagi nullkodakondsuse ideed kandnud Keskerakond on pisut valivamaks muutunud, et saagu Eesti passi niisama see, kes on sündinud pärast 20. augustit 1991.

2016. aasta algul jõustus kord, mille järgi saavad Eestis sündivad mittekodanike lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse. Eesti kodanikuna määratleti ka kõik enne 2016. aastat sündinud alla 15aastased kodakondsuseta lapsed.

Eesti kodanikuks saamise lahjendajad on asunud halli passi omanikele Eesti kodakondsust kaela määrima. Niisiis, õhus on soov tekitada enne riigikogu valimisi poliitilisele maastikule samasuguseid vastuolusid ja pingeid, nagu on praegu enne kohalike omavalitsuste valimisi.

Selle probleemi lahendamiseks on hoopis parem ettepanek. Parafraseerides 1987. aasta nelja mehe isemajandamise artikli pealkirja ütlen: „Ettepanek: kogu Eesti vabariik ilma hallide passideta”.

Valitsus parlamendi toel andku teada, et teadaandmise päevast aasta pärast hallide passide kehtivus lõppeb. Selle ajaga peab iga hallipassi omanik otsustama, kas saada Eesti kodanikuks või Venemaa kodanikuks või Ukraina kodanikuks või mistahes talle sobiva riigi kodanikuks või hoopis lahkuda Eestist. Talle võidakse anda aastaks elamise ja tööluba ilma riigist väljumise õiguseta ja kui ta seda teeb, siis tagasi ei saa.

Lõppude lõpuks tuleb hakata riiklikul tasemel tegelikult austama oma riiki ja keelt ning lõpetada šovinistide nunnutamine, mis  pole 26 aasta jooksul andnud mingit tulemust.

Jaga artiklit

18 kommentaari

M
Marta  /   10:12, 28. aug 2017
Suurepärane sõnavõtt! Ei hoita vist üheski riigis (Lätit, Leedut ei tea) aastaid kodakondsuseta inimesi. Mingi aeg vist lihtsalt pikendatakse elamislubasid. Ja mida need georgi lindi liputajad siin taotlevad? Mitte ei saa aru. Ja punalippudega vehkijad? Nutavad taga nõukaaega? Sellised tuleks küll riigist välja saata, ilmselt pole nad ka Eesti kodanikud. Ja kes andis Vene võimudele loa tulla siia korrastama endise okupandi ridades võidelnud ja Eesti anastanud agressorite haudu? Miks lastakse eestlaste hinge sülitada? Vahel on tõesti häbi olla eestlane. Selline maadligi roomav lidus kõrvadega.
M
Muuseas  /   03:32, 28. aug 2017
See, et kodakondsuseta isikute lapsed on saanud kodakondsuse on suur viga! Tean neist mitut - nad ei valda sõnagi riigikeelt , ütlevad, et pole vaja. Samas lõunapoolsemate osariikide keeli vallatakse nagu hollandi, hispaania...

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis