(Teet Malsroos)

Tallinna linnapilt on saanud superministeeriumi näol tuhande ametnikuga kolemaja võrra küll rikkamaks, kuid oleks patt nuriseda, kui esmakriteeriumiks oli võetud ülalpidamise odavus. Kui oleme järjest õhem riik, siis kas peaksime üldse jälgima, kas uus hoone ka linnapilti sobib või kas ametnikele ikka meeldib selles majas töötada?

Meil on juba kogemus vabadussamba näol, millega samuti paljud rahul pole. Alates tema rajamisest, kallinemisest kuni hilisema ülalpidamis- ja remondivajaduseni välja. Superministeeriumi puhul selgub tema väidetav energiasäästlikkus kasutamise käigus. Aga et ministeeriumid pole enam pinna omanikud, vaid rentnikud, siis tundub kohatu kiidelda eeldatavate madalate ülalpidamiskuludega.

Küll aga tuleb küsida, kuivõrd mõistlik on koondada riigiasutused kesklinna, kui trend on kolida bürood linnaserva. Meil aga sõidavad tuhanded ametnikud kesklinna tööle ning samal ajal kolib riik elanikele vajalikud teenused hoopis kesklinnast välja kehva ühistranspordiga aladele. Parimaks näiteks on pealinna kaks passilauda. Kiirelt muutuvad maailmas võivad julgeoleku seisukohalt kaksiktornis asuvad viis ministeeriumit olla kurilaste jaoks maamärgina tõeliseks maiuspalaks.    

Eesti elatustaset arvestades oli täiesti korras hoone lammutamine näide kilplaslikust elukorraldusest. Nüüd oleme ettearvatult seisus, kus uus hoone ei meeldi kellelegi. Kolemaja kritiseerivad ministridki, rääkimata alamatest ametnikest, aga ka arhitektuurispetsialistid ja lihtrahvas. Milleks kogu avantüüri vaja oli, kui midagi ei muutunud paremaks?

Jaga artiklit

5 kommentaari

Õ
õpetaja  /   05:07, 27. aug 2017
kes ei saanud aru et see laks läks ehtusfirmade kaukasse!
M
mx35  /   10:29, 26. aug 2017
KES planeeris, KES tellis, KES on selle taga...?

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis