(Tiina Kõrtsini)

Suvi hakkas peale vahelduva eduga. Sai oodatud ilusat ilma. Edulooks sai see, et selle ootuse jooksul parandasin ära vana tabureti – panin talle peale uue plaadi. Plaat ei saanud päris kandiline ja oleks veel pidanud tegema paar saelõiget. Aga leidsin, et järsku on nii hoopis kunstipärasem. Sõprade küsimuse peale, et miks nii, saab siis vastata – see on selleks, et te küsiksite. Sest suurt kunsti te niikuinii ei mõika. Üks küsiski.

Siis joonistasin taburetiplaadile maleruudustiku ja tabureti alla riputasin mannergu malenditega. Olin ikka püüdnud lahendada ajalehest maleülesandeid – matt kahe käiguga, mis ju tegelikult tähendab ühe käigu ülesleidmist, sest siis on matt juba silmanähtav. Kuna mul viimasel ajal pea pooltel juhtudel jäi vastus leidmata, sai nüüd taburetile seis üles seada ja uuesti proovida. Aga suurt abi polnud. Siis tuli Mannu mõttele, et tuleks välismaale sõita. Sõitsimegi.

Tallinnast etem

Reisilaev Silja Europa võttis meid pühapäeva õhtul Tallinnas pardale. Võinuks hüüda ka „Astu laivaan!“ Sest laev oli lähtunud Helsingist ja oli täis soomlasi, enamasti rõõmsaid pensioniealisi, aga ka lastega reisijaid. Puhvetis ja igal pool üritati rääkida meiega suomeksi. Kajuti teleris oli 10 kanalit ainult suomeksi. Aga meie kahene aknata kajut, mis jäi meie päralt kaheks ööks ja üheks päevaks, oli igati mugav. Merd käisime vaatamas 12. tekil.

Esmaspäeva hommikul maabusime Visbys Ojamaal (Gotlandil). Kirjanduses oli, et on kaks sarnast vana hansalinna – Tallinn ja Visby. Aga tundub küll, et Visby on etem, kompaktsem, mere kaldal ja müüriga ümbritsetud. Linnavalli peavärav oli kõrgem, tänavad kitsad, tõusude-langustega, vanad majad tundusid tõesti iidsetena, keskne kirik ja kirikute varemed võimsamad.

Olime muidugi ajalugu varem lugenud, ja sellest see Visby esile kerkiski. Oli mererööve ja lahinguid, kus Visby ei tunnistanud Rootsi võimu, aga oldi sõprussuhetes eesti viikingitega, oli 300 aastat Taani valitsemist. Siis jälle Rootsi all.

Linnamüüride vahel oli ka botaanikaaed. Seda läbides jõudsime suurele laadaplatsile, kus peeti keskaegse linna nädalat – igal aastal augusti algul ühest pühapäevast teise pühapäevani. Esmamulje oli, et kõik kohalikud on kostümeeritud. Oli tuhandeid inimesi keskaegsetes ürpides, meestel kuued, kus nöör või rihm ümber kõhu, küljes rippumas nuga või joogipeeker. Oli mees läikivate plekksäärekaitsmetega, nagu rüütlil. Naistel pikad seelikud, kirevad rahvariided ja uhked soengud ja mütsid. Mõnel vitstest punutud märss seljas. Oli primitiivne järeleveetav puitvanker, laps sees magamas. Oli etendusi, tantse, laule. Ja muidugi ka laadakaupa. Võisid osta mõõga ja vanaaegseid ehteid kuni toidu ja joogini välja.

Meile oli suurim vaev muidugi käimine. Leppisime grupijuhiga kokku, et laseme neil minna ja läheme pisitasa oma teed  järele. Ise jalutasime pingist pingini ja jälle istusime. Õnneks oli aega terve päev. Istusime kohvikus ja laadaetendustel. Viimaseks lõpuks võtsime takso, mis meid laeva peale tagasi tõi. Laevas saime ilusa õhtusöögi, kus punane ja valge vein oli ka priilt võtta. Järgmisel hommikul kel 11.40 olime Tallinnas tagasi. Käesolevat võib võtta kui pisukest aruannet ja rõõmusõnumit, et oleme tagasi, aga napilt.

Rahast sõnatult ilma

Lõpetuseks üks hea kogemus. Kui soovite auto ära panna terminali parklasse, tuleb sõita sinna ninapidi tõkkepuu taha, siis helistada mobiiliga näidatud numbril ja tõkkepuu avaneb sõna lausumata. Auto kättesaamiseks ülejärgmisel päeval tuleb seestpoolt läheneda tõkkepuule ja jälle helistada. Tõkkepuu avaneb ja sedamaid on automaatselt fikseeritud parkimise aeg ja parkimistasu lisatud mobiilikuludesse. Ei sõnagi rääkimist ega mingit muud jokutamist pääsla lipikutega või maksukoha otsimisega. Intelligentne värk – asi toimib sõnatult.

Nüüd kodus, pärast kahepäevast hingetõmbamist, proovisin taburetil üles seatud maleülesannet lahendada. Õnnestuski. Nüüd tuli malelahendusi tabureti abiga nagu Vändrast saelaudu. Välismaal käimine on ikka toonust tõstev ja pealegi silmaringi laiendav.

Jaga artiklit

2 kommentaari

Õ
õpetaja  /   05:31, 27. aug 2017
Aga mina käisin Nõugogude Liidu poolt organiseeritud matkal aastal 85,Angoolas. oli ka huvitav, ühe sõbra lätlase matsimegi sinna! Ja nüüd kanditeerib kindral Laaneots.Tema oli tankipolgu komandör samalajal ainult et teisel pool mandrit! See mees on lugupidamist väärt!
M
Mart U  /   09:20, 26. aug 2017
Huvitav kommentaar! Käisin samasugusel kruiisil täpselt aasta tagasi. Muljed vastupidised. Esiteks hind. Jaanuaris ostnuna oli see üle 500 euro, kusjuures mitte ülemisel dekil, vaid kitsukese aknaga allpool. Selle raha eest ei pääsenud ühelegi ekskursioonile, sest reisi ostes ei hoiatatud, et ekskursiooni peab (eraldi tasu eest) tellima juba broneerimisel ehk 8 kuud varem. Mingit õhtusööki polnud selle raha eest ette nähtud, vaid söömine üldises lobilas. Midagi meeldivat reisiseltskonnas polnud. Tõesti peamiselt vaid sõbrad soomlased, kes õhtul tormasid soodushinnaga alkoholi ostma. Ühesõnaga erinevalt Kuresilmast ei soovita küll kellelgi seda kruiisi valida, kui just oma rahast kahju pole.

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis