(Teet Malsroos)

Eesti vabariik tuli mulle ilmselt varem kätte kui teistele tänastele EV kodanikele, sest ma otsustasin juba üle 40 aasta tagasi Mandri-Eestist ajama panna ning elama asuda suhteliselt suveräänsele, ilma vene keele ja meeleta, vene koolita, peaaegu ilma venelasteta Hiiu saarele.

Mis sellest, et see oli sügaval nõukogude ajal. Loomulikult kehtis ka saarel nõukogude kord, kuid see polnud nii  pealetükkiv kui mujal. See oli peaaegu nagu minek läände, nagu teised minuvanused emigreerisid abiellumise teel Soome või Rootsi või mujale. Viisa asemel „sissesõit lubadega“.

Väikesaar on süsteemi mudel ja mul oli see sotsialistlik-kommunistlik mudel nüüd peo peal: tarvitses vaid Hiiumaal lahtiste silmadega elada ning ümberringi toimuvat jälgides vaikselt korrutustehteid teha: nii-nii, kui see sündmus meil siin korrutada kümnega, saame teada, mis toimub mujal Eestis; nii-nii, kui nüüd sama asi Kärdlas korrutada sajaga, saame teada, mis toimub Tallinnas; kui korrutada tuhandega, siis on selge, kuis käivad asjad suuremates vene linnades; kui kümne tuhandega, siis on selge, mida tehakse teistes liiduvabariikides; kui saja tuhandega, siis ehk saame tulemuse, mis kehtib kogu NSV Liidu kohta.

Aasta võis olla 1978 või 79, kui hakkasin tunnetama selle hiidriigi kadu:  meiegi väikese saare pealt oli näha, et selline ühepäevapoliitika, hõlpelamine, kõigi tarvilike ja tarbetute asjade varastamine riigilt, mahhineerimine, meeletu priiskamine kõigis valdkondades ei saa lõputult kesta.

Noh, ja ei läinud kümmet aastatki, kui toodi välja sinimustvalged, tuli laulev revolutsioon ja öölaulupeod ja Balti kett ja delegaatide Moskvasse saatmine lauluväljakult ja viimaks ka kauaoodatud ja loodetud, taasloodud iseseisev Eesti riik. See on kõik kõigile teada. Nüüdseks siis juba üle 25 aasta.

Ometigi – nende aastate jooksul pole kordagi meenutatud neid kaadritaguse töö tegijaid, kes meie iseseisvuse tegelikult Moskvast algul Gorbatšovi ja hiljem Jeltsini käest ära tõid. Ma lootsin väga, et taasiseseisvumispäeval 2006 esilinastunud Juhan Aare film “Eestlased Kremlis” ka nendele väärilist tähelepanu osutab. Ei osutanud.

Me teame, kes ENSV ülemnõukogus vabaduse poolt hääletasid, et Moskvas tehti üüratut lobitööd, mis kõik kokku viis NSV Liidust lahkulöömiseni. Aastaid on jäetud muljet, et meile Moskvast vabaduse toonud Eesti asja ajajad olid  suurepärased juristid ja vene keele valdajad. Eks nad muidugi olid ka. Väga targad inimesed.

Ent tegelikud vabadusetoojad on meie erakordsed tõlkijad. Kujutan ette, kui kiiresti ja täpselt tuli sõnastada ja vormistada lepinguid, et teine pool need alla neelaks. Piisanuks väikesest sõnavääratusest tekstis ja ajalookäik oleks olnud teistsugune. Milline meeletu ööpäevaringne töö see oli.

Ja sünkroontõlgid! Väikene suuline eksimus ja kogu asi oleks võinud untsu minna. Kaldun kartma, et me pole oma tookordseid tõlke veel seniajani korralikult tänanud. Vahest on presidendid neile vaikselt mõne ordeni andud, aga laiem avalikkus ei tunne neid ei nime- ega nägupidi.

Ka seekord ei meenutatud taasiseseisvuspäeval meie tublisid vabadusetoojaid – tõlke ja tõlkijaid. Eks mõelgem neile tänutundes siis täna. 

Jaga artiklit

5 kommentaari

N
Nojah.  /   20:07, 4. okt 2017
Kaunilt blufitud.
  /   21:36, 25. aug 2017
USA tollane esindaja Ida – Euroopa riikides ning raadiojaamade Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa endine asedirektor Paul Goble: Kodakondsuse saamiseks peaks Eestis keeleoskuse nõude kaotama
„Postimees” 17.09.1993

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis