Kui Soomes Turus politseipatrull kõigest viis minutit pärast esimest pussitamist kohale kihutas, oli mõrvar löönud noaga järjekordset naist ja tiris juustest tema pead tahapoole, arvatavasti tahtes ta kõri läbi lõigata. Politseinik hüppas autost välja, haaras samal relva ja tulistas otsekohe mõrvarit reide, kes maha kukkus.

On selge, et ilma sellise tegutsemiseta võinuks pussitaja ohvrite arv olla suurem. Need politseinikud on Soome meedias kiire otsustava tegutsemise eest palju kiita saanud, aga seni on nad palunud mitte oma nimesid teatavaks teha, et mitte liiga suure tähelepanu alla sattuda.

Kas blokin su ära?

Selle loo pealkiri ei käi selliste inimeste kohta, keda see politseinik tulistas, kuigi niisugused inimesed mõtlevad vägagi teistmoodi ja ilmselt on enamiku meelest asjakohane selliseid ka värdjateks nimetada. 

See väide käib meie oma inimeste kohta, kes mõtlevad teistmoodi kui meie, aga kellel mingeid füüsilise vägivalla plaane ei ole.

Olen tähele pannud, et kuna tänapäeval enamik vaidlusi (pagulaskriis, laulupeo vajalikkus, Rail Baltic, Reidi tee, metsaseadus, kooseluseadus jne) toimub virtuaalruumis, siis ilmselt selle tõttu on väljendid läinud vängemaks ja sagedamini kasutatavaks. Kui sa ei pea inimesele otsa vaatama, on kergem teda rünnata. Just teda, mitte tema mõtteid. Mugav on solvata ja alandada inimest, kui ta ei ole sinu kõrval ja sa ei tunneta füüsiliselt, et ta on inimene nagu sina, aga tal on teistsugused mõtted ja maailmavaade.

Paraku on liiga sageli juba nii, et kui sa ei ole inimesega üldse nõus, siis oled tema meelest värdjas või idioot. Kui aga meedia ei kajasta sündmusi nii, nagu see inimene õigeks peab, siis meedia on kallutatud ja ära ostetud. Kuigi meediat kui tervikut pole olemas, on üksteisega konkureerivad kanalid, väljaanded ja ajakirjanikud. Aga ikka on kallutatud ja ära ostetud.

Sõna blokkima levis algul sotsiaalmeedias ja tähendab üldiselt, et inimene ei luba sul enam endale kirjutada, sest ta ei taha lugeda enda mõtetest erinevaid mõtteid. Nüüd on väljend levinud ka suulisse suhtlusse, kui tüli käigus üks karjub teisele, kes pole temaga nõus: „Mida sa kurat blokid mind!“

Kui Paide arvamusfestival suudaks meie inimestele selgeks teha kas või ainult ühe asja, et teistsuguste mõtetega inimene ei ole idioot või värdjas, siis oleks see festival väga palju saavutanud. Festivalil peavad vastandlike seisukohtadega inimesed olema kõrvuti ja rääkima omavahel. Kui inimene on su kõrval, siis ei ole halvasti ütlemine nii mugav nagu sotsiaalmeedias. Nii mugav ei ole ka teise blokkimine ehk festivali mõttes lihtsalt lavalt minema jooksmine.

Ja kui siis ka kuulaja näeb, et vastandlike seisukohtadega inimesed saavad ilma karjumata ja teineteist mõnitamata hakkama, oleks festival ära teinud suure töö. Vaidlus peaks lõppema kätlemise, mitte blokkimisega. Näiteks Yana Toom, Jaak Madison ja Andrei Hvostov mahtusid väga hästi üksteise kõrvale istuma ja ilma häält tõstmata väitlema, kuigi pole peaaegu mitte milleski ühel nõul. Sellele heale tavale osutas Hvostov ka oma Facebooki lehel.

Sääraseid kooslusi ja tõsiseid sisulisi väitlusi võiks rohkem olla. See oleks siis hea vaidlemise kool nii vaidlejatele kui kuulajatele, et ei minda omavahel kaklema ja isegi ei karjuta üksteise peale.

Pajatajad ja targutajad

Mulje järgi oli arvamusfestivalil liiga palju n-ö mugavuspajatusi, kus kolm väitlejat rääkisid sisuliselt sama asja ehk pajatasid. Ja kiitsid üksteist („Olen sama meelt“, „Tahaksin veel omalt poolt lisada“). Ja kahjuks oli ettevõtjaid vähem kui varem. Aga sellepärast ei sure veel püha üritus.

„Muudkui targutavad, aga midagi ära ei tee,“ põhjendas üks paidelane mulle mitu aastat tagasi, miks ta arvamusfestivalil kunagi ei käi.

Sel aastal mõtlesid samamoodi juba mitmed meediainimesed ja toimetajad. Muudkui targutavad, aga midagi ära ei tee.

Aga elamus toredast õhkkonnast, arukatest mõttevahetustest, heast koosolemise tundest, võimalusest näha paljusid telerist ja ajalehtedest tuttavaid inimesi ja nendega rääkida, üldse kohtumisest kümnete tuttavatega, keda võib-olla muul ajal ei kohtagi? Aga elamus näha inimesi, kelle jutt teeb targemaks? Aga elamus näha kahe päeva jooksul 10 000 mittevirisevat inimest ja kogeda erilist aurat? Kas seda on vähe?

Ka teatri kohta võib ju öelda, et ainult targutavad ja midagi ära ei tee. Ja kontserdi kohta võib öelda, et ainult laulavad ja mängivad seal ja midagi ei muutu. Hulk näitetruppe mängis sel suvel mõisates, küünides ja taluõuedel kokku sadu etendusi, aga mis sest kasu oli? Ei läinud ükski tee neljarealiseks ega tõusnud kellegi palk või pension. Oli ainult see tähtis kasu, et inimesed said elamuse, argiellu vahelduse ja hea tuju, mis loodetavasti kandus ka tööpäevadesse. Kas seda on vähe?

Heiki Nabi ja ja tema vastane Rıza Kayaalp ainult tammusid MMi finaalis jalalt jalale, kangutasid teineteist kaelast ja õlgadest ja muud ei midagi, aga türklane sai kuldmedali, Nabi hõbemedali ja oli elamus missugune!

Ega ju kallistamisest ka tegelikult mingit kasu ei ole. Peale selle suure kasu, et inimesed tunnevad emotsionaalset lähedust ja tuge.

Miljonid tühja

Kas kodanikualgatusena sündinud ja suuresti vabatahtlike tasuta tööl põhinev festival peab hakkama edendama Eesti riiki, kui kõrgepalgalised ametnikud ja poliitikud ei suuda seda sageli teha isegi suure palga eest?

SKAIS2 arenduseks kulus tuhandeid kõrgepalgalisi töötunde ja 4,5 miljonit eurot, aga asja ei saanud, ja kulub veel 10 miljonit eurot. 30eurose hambaravihüvitise väljatöötamiseks kulus tuhandeid kõrgepalgalisi töötunde, aga patsiendid ja hambaarstid said sellest vaid täiendava „hambavalu“.

Niimoodi miljonite eest võib tühja töötada, aga kõigest kaks päeva vestlusi Paide vallimäel peavad riiki konkreetselt edasi viima?

Praktiline talupojamõistus on meie rahva üks häid omadusi, aga raske on selgitada, miks see just niisuguse koha peal end ilmutas.

Kusjuures arvamusfestivali aruteludel on siiski konkreetseid käegakatsutavaid tulemusi. Facebooki gruppi millegi toetuseks on ülilihtne luua, aga suuremad asjad võtavad aega. Kolm aastat tagasi toimunud arutelu tulemusena avatakse tänavu Kalamaja Avatud Kool, ütles festivalitoimkonna liige Ott Karulin AKle.

Aga isegi kui see festival õpetaks võimalikult paljudele selgeks ainult selle ühe asja, et teistmoodi mõtlev inimene ei ole värdjas või idioot, oleks tohutult palju ära tehtud parema Eesti heaks.

See on suur väärtus, et me siin riigis saame rääkides hakkama, ilma jõu ja relvadeta. Osakem seda hinnata.

Jaga artiklit

15 kommentaari

  /   22:56, 26. aug 2017
Miks mode ei avalda kommentaari, kas mode on kommunist?
T
teisitimõtlejatest  /   22:55, 26. aug 2017
Kui inimene ei tea, mida ta suust välja ajab, siis saadetakse ta ravile, või hullumajja, igatahes mitte riigikogusse ega presidendiks rahvast esindama, siin on odekolonne punalipukaaslased üritanud kavalalt sõnu väänata kommude vaimus, kas leenin kremlis on üles ärganud?

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis