Sõna „lastel“ peaks siin olema jutumärkides, sest paljude vanemate jaoks jäävad ka täiskasvanud pojad-tütred igavesti lapsukesteks. Mõistan üha enam, kuidas mul on vedanud, et sain juba teismelisena minna meelepärasele tööle, valida endale ilma koduste vaidlusteta ülikooli ja eriala, pidutseda 16aastasena koos 20aastastega ning käia kohtamas, kellega tahtsin. Ema andis nõu, kuid lasi mul oma vigadest õppida. Kõigi suurte otsuste juures on ta olnud mulle toeks. Kuid näen, et vanemad talitavad ka hoopis teisiti

Liigagi palju on neid, kes püüavad hoida lapsi jõuga enda käpa all. Ei usalda neid, ei usu neisse. Maha tehakse lapse erialavalik, töökoht, elustiil, elukaaslane, kodu ja selle sisustus. Isegi riided, mida ta kannab. Alustuseks ehk ei lastagi tal lähisuhteid luua, sest ta pannakse piinlikesse olukordadesse. Võib-olla lausa luuratakse tema järele. Lapsele sisendatakse, et ta on abitu totu, kes ei saa maailmas omapead hakkama (tegelikult kardavad vanemad tihti lihtsalt ise üksindust). Kui tal läheb edukalt, võrreldakse teda mõne tuttava lapsega, kes teeb vanematele uhkemaid kingitusi. Kogu selle negatiivsuse juures imestatakse, miks pojake või tütreke pidevalt suhelda ei taha.

Miks ununeb, et kui anda lapsele hingamisruumi, otsib ta ise tänulikult kontakti.

Jaga artiklit

2 kommentaari

A
ammu ammu  /   05:39, 26. aug 2017
koolis lähisuhetega alustanud tüdrukud lõpetasid väga halvasti

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis