(Teet Malsroos)

Kahjude vähendamine on meie ühiskonnale suhteliselt uus mõiste, ehkki Eestisse oli selle mõiste ja tegevuse maaletoojaks AIDS-i Tugikeskus juba 20 aastat tagasi. Kuigi seda terminit kasutatakse üha sagedamini, siis selget arusaamist, mis asi see täpselt on, omavad vähesed.

Mõiste tuli meile läänest, kus narkoprobleemidega oldi silmitsi mitukümmend aastat meist varem, hipide-lillelaste aegadest. Juba siis saadi aru, et narkomaania on väga keeruline probleem ja must-valge suhtumisega, et võtame sõltlase ette ja ravime ta terveks ning muid variante ei tunnista, osutus ummikteeks. Selline hoiak esineb väga jäigal kujul meie idanaabril, mis kahjuks avaldab mõju ka meie vene kogukonna mõtlemisele.

Esimene samm: tänavalt abistaja kätte

Kahjude vähendamine tähendab seda, et igale sõltlasele on igal tema allakäigu astmel võimalik leida abinõud, mis saavad teda aidata just nüüd ja praegu. Kui tegu on süstiva narkomaaniga, siis esimene abistav samm on temaga kokku saada, usaldus pälvida ja seletada, kuidas ta peaks käituma, et mitte nakatada ennast ja teisi, kuidas vältida üledoosi ja päästa ennast või oma kaaslast.

Kui võtta tal kohe nööbist kinni ja põrutada, et ära tarvita, siis see ei aita ja ainult peletab ta eemale, oma musta auku, kus abi ei ole. Esimene koht, kus metsik narkomaan kohtub inimestega, kes on nõus ja valmis aitama, ongi see kurikuulus süstlavahetus. Tegelikult moodustab ta kogu kahjude vähendamise üldmahus suhteliselt väikse osa, võib-olla ehk kümnendiku, kuid oma tähtsuse poolest on ta märkimisväärselt suur, sest see on esimene samm sõltlase teel tänavalt tagasi ühiskonda. Siin ongi koer maetud, miks süstlaautomaat kunagi ei asenda süstlavahetajat-nõustajat, kuigi ka automaat on vajalik, sest ööpäevaringseid süstlavahetuspunkte nende kalliduse tõttu ei peeta kuskil maailmas.

Teine samm: asendusravi

Asendusravi on üks tähtsamaid kahjude vähendamise etappe. Süstiv narkomaan, kes esimesed kuud elab üle „armumise“ sõltuvusainesse, on väga raskelt kättesaadav ravile, sest ta ei tunne veel seda taaka, mis narkomaania endaga kaasa toob. Ravi jutt on sellel momendil suunatud kurtidele kõrvadele, umbes nii nagu Romeole on Julia kõige kaunim, rääkigu teised temast mistahes.

Kuid mõne aja möödudes, kui hakkavad kuhjuma probleemid kodus, koolis, politseis, tekivad võlad ja halveneb tervis, siis hea nõustaja abil tärkab sõltlasel soov asendusravile tulla. Asendusravi kui kahjude vähendamise lahutamatu osa pakub igale sõltlasele sellist abi, mis just temale on sobilik.

See, kes ei ole veel pikaldaselt sõltlane olnud ja kes ei ole narkootikumi annust väga suureks kasvatanud, võib piirduda võõrutusraviga, mis kestab paar-kolm kuud. Raskematel juhtudel võib asendusravi kesta mitu kuud ja isegi aastat, enne kui sõltlane tuleb otsusele järk-järgult asendusravimi doosi vähendades lõpuks sellest loobuda. Kuid on olemas ka selliseid, kes ei suudagi ilma aseaineta elada ja saavad asendusravi praktiliselt kogu elu.

Mida muudab asendusravi sõltlase elus? Lühidalt öeldes see muudab sõltlase elu normaalseks. Juba nädala pärast mõistus tuleb tagasi, inimene muutub adekvaatseks, ta lakkab varastamast praktiliselt kohe, sest tal kaob vajadus illegaalse narkootikumi järgi. Kiiresti taastub töövõime ja inimene läheb tööle, kus ta pole aastaid käinud, taastuvad perekondlikud suhted, perekond võtab ta tagasi. Tundub, et kõik on hästi nii sellel inimesel kui ka perekonnal ja ühiskonnal. Kuid veealuseid hoovusi on siin palju ja ainult asendusraviga asi ei piirdu.

Kolmas samm: toetav võrgustik

Milleks veel see võrgustik, küsib lugeja. Kõik on ju hästi, pea on kaine, tervis parem, käib tööl, pere võttis tagasi. Kõige suurem oht sellel perioodil on tagasilangus. Mitte sellepärast, et jälle narkomõnu saada, seda tavaliselt tarvitamise kuude ja aastate möödudes ei saagi. Inimesel kahe probleemi asemel (suur - kust saada raha ja väike - kust saada narkootikumi) tekib mitu ja üks tõsisem kui teine: üüratud võlad, vanad lõpetamata kohtuasjad, kroonilised nakkused nagu HIV ja hepatiidid, omal ajal kaotatud elukoht, juhutööd jms.

Ja tekib reaalne kiusatus piirduda oma kahe vana harjumuspärase probleemiga. Siin aitab ainult tugev toetav võrgustik: psühhiaater, psühholoog, sotsiaaltöötaja, samuti kogemusnõustajad, kes on selle raske tee juba läbi teinud, Anonüümsete Narkomaanide grupp jne. Kui võrgustiku töö on piisavalt tugev ja kestev, siis tuleks teha järgmine samm.

Neljas samm: teisi sõltlasi toetav sõltlane, kogemusnõustaja

Miks paranev sõltlane peab ja tahab abistada omataolisi, kes ei ole veel nii kaugele jõudnud? See on ka üks taastava ravi osa, kui inimene iga päev tõestab endale ja teistele, et ta on õigel teel ja tagasi ei pöördu. Tekib küsimus, kui kaua siis peab inimene võitlema oma deemonitega, millal ta saab rahu oliivide alla. Kahjuks on sõltuvus pigem eluaegne seisund ja keegi ei saa olla päris kindel, et tagasilööki ei tule. On olemas kirjutamata valem - niimitu aastat on kestnud sõltuvus, niipalju aastaid peab kestma ka selle vastu võitlemine.

Minu sõnum lugejale

· Narkomaania on muutunud meie elu lahutamatuks osaks ja selle ees silmi kinni pigistada ei saa.

· Narkomaaniasse langeda on palju kiirem ja kergem, kui sealt hambad risti välja rabeleda.

· Kahjude vähendamine on eluliselt tähtis mitte ainult sõltlasele endale, vaid ka ühiskonnale tervikuna (kriminaalsuse vähenemine, nakkushaiguste ennetamine, töökäte arvu suurenemine).

· Hoidke lapsi ja noori, tegelege nendega, rääkige nendega, tehke nendega huvitavaid asju, ärge andke neid diilerite meelevalda.

· Ärge laske ennast tõmmata mõttetusse, kirgi kütvasse tantsu süstlavahetuse ümber, mis toimub praegu Tallinnas ja toob palju kahju kahjude vähendamisele.

· Nõudke, et vaidluse asjaosalised maha jahtuks, istuks ümber ühise laua ja võtaks vastu mõistlikud ja ühiskonnale kasulikud otsused.

Autor on MTÜ AIDS-i Tugikeskuse juhatuse liige ja konsultant, OÜ Tervisekeskuse Elulootus juhatuse liige ja asendusravi koordinaator ja konsultant

Jaga artiklit

10 kommentaari

I
inimkonnale  /   18:00, 25. aug 2017
R
Rain  /   17:26, 25. aug 2017
Riik votab alkolt maksud.Seega aidku joodikuid.Narko on eralobu.Mida vahem neid narkareid ellu jaab seda parem!

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis