Nüüd on meil siis kaks avalikult estofoobset erakonda, kes muretsevad eelkõige Eesti venelaste – ja nende häälte – pärast. Muidugi käib jutt Keskerakonnast ja sotsiaaldemokraatidest.

Kui Keskerakonna võimule saamine üksnes tõestas, et kõik kahtlustused nende venemeelsusest peavad enam kui paika, siis sotsid on selles vallas tiigrihüpetega edasi liikunud just viimastel kuudel. Meenutagem vaid, missugusele eestlusevaenulikule positsioonile asus kultuuriminister Indrek Saar hiljutistes teravates vaidlustes laulupeo teemal.

Nüüd on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski aga oma eelmisel nädalal Õhtulehes ilmunud arvamusloos venelaste raske saatuse pärast Eestis suisa programmiliselt pisaraid valama asunud. Ossinovski on parteijuhina muidugi enam-vähem sama ebaõnnestunud kui tema eelkäijad Sven Mikser ja Jüri Pihl ning kaotab parteis oma positsiooni tõenäoliselt juba enne järgmisi riigikogu valimisi. Seetõttu ei vääriks tema traktaat ehk tõsisemat tähelepanu, kui poleks laiemat taustsüsteemi, millesse see paigutub.

Kaks mõjuagenti

Esiteks. Juba 1992. aastal sedastas Sergei Karaganov oma nn lähivälismaa doktriinis, et Venemaa pikaajalistes strateegilistes huvides on säilitada endistes liiduvabariikides venekeelsed ja oma identiteeti ning sidet ajaloolise kodumaaga mitte kaotavad diasporaad. Selleks on vaja säilitada neile kohapeal venekeelne haridus, venekeelne ajakirjandus ja juurdepääs Venemaa massiteabevahenditele. Ühtlasi peab Venemaa endiste liiduvabariikide valitsustele avaldama survet kodakondsusküsimustes, et võimaldada venelastele osavõttu asukohamaa poliitilisest elust, mõjutamaks sealseid otsuseid Venemaa kasuks.

Nagu Ossinovski kirjutisest näeme, tunneb ta koos oma keskerakondlastest koalitsioonikaaslastega tõsist muret. Tegelikult on ju just Keskerakond seisnud kogu viimase veerandsajandi selle eest, et Eestis säiliks paralleelne segregatsiooniühiskond ja õhutanud siinsete venelaste hulgas usku ja lootust, et nii jääbki ja et eesti keele õppimine on mõttetu ja perspektiivitu tegevus, mis varem või hiljem laheneb nagunii kakskeelsuse ametliku seadustamisega. Ossinovski artikkel veenab meid ühemõtteliselt, et sotsiaaldemokraadid on keskerakondlastega Eesti kui rahvusriigi vastu veendunult liitu astunud ja et ühe Kremli mõjuagendi asemel on meil nüüd siis kaks.

Võidu pugemine

Teiseks. Kui Keskerakond oli oma Ühtse Venemaa koostöölepingu ja muude kremlimeelsete liigutustega siiani paaria, siis nüüd, eriti pärast põhimõttelageda IRL-i lõplikku kapitulatsiooni valitsuses püsimise nimel, on olukord muutunud. Eesti kui rahvusriigi ja keeleseaduse peale lihtsalt sülitatakse. Sotside loosung „Estonija dlja vseh“ (Eesti kõigile) on ses suhtes lausa programmiline. Jääb vaid üle oodata, millal vene valijale pugemise kihus teisedki parteid (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond loomulikult välja arvatud) vene keelele üle lähevad. Võim on ju magusam kui naine, nagu idanaabri juures öeldakse.

Tegelikult on nii sotsid kui ka Keskerakonna praegune juhtkond oma pugemispoliitikaga muutunud lihtsalt siinse vene valija ja Kremli pantvangideks. Venelane on küüniline ellujääja, kelle isu järeleandmiste suhtes iialgi täis ei saa. Vägev vähk ja ahne naine on ju vene muinasjutt. Samas tahab venelane andjast lugu pidada. Edgar Savisaar oskas venelastele anda, jättes kõige selle juures mitte pugeja, vaid batka (isakese)  mulje.

Ei Ossinovskist ega Ratasest ole aga batkat. Kõigele lisaks ei taju nad põhilist. Venelane hindab riiki ja valitsust selle järele, kui jõuliselt ja järjekindlalt see tegutseb. Meie valitsustel pole pärast 2007. aastat olnud ei jõulisust ega järjekindlust. Ja seda märgatakse nii Lasnamäel, Narvas kui ka Moskvas.

Selle asemel, et segregatsiooni likvideerimiseks eesti keele õpetajate ettevalmistamise ja neile vene lasteaedades ja koolides parema palga ning olmetingimuste garanteerimisega riigikeele oskus juba maast madalast iga venekeelse lapseni viia, on meil ainult targutatud ja vaieldud.

Selle asemel, et hallipassimeestele kindel tähtaeg anda, mille jooksul tuleb ära otsustada, kas soovitakse saada eesti või vene kodakondsust ning seejärel Eesti kasuks otsustanutel aidata läbida kõik meie seadusandluses sätestatud nõuded ja protseduurid, on meil taas vaid filosofeeritud ja pöidlaid keerutatud.

Rohkem uusvõõraid?

Selle asemel et selgelt välja öelda, et Eesti elu üle saavad valimistel otsustada ainult kodanikud ja et mittekodanike häältega ei valitseta üheski omavalitsuses, on meil mõmisetud midagi inimõigustest ja maksumaksjatest. Maksud, muide, ei puutu üldse asjasse, sest avalikke teenuseid saavad Eestis kõik, ka mittekodanikud.

Meil liiguvad asjad paraku hoopis teises suunas ja mittekodanike valimisõiguse jätkumine kohalikel valimistel üksnes suurendab küüniliste, estofoobsete ja Eesti vabariigi põhiseadust aegunud ajalooliseks dokumendiks pidavate poliitiliste jõudude soovi Eestis võimalikult rohkem uusvõõraid näha. Viisavabadus Ukrainaga ja üle-Euroopaline immigratsioonikriis annavad selleks ka suurepärase võimaluse.

Siit küsimus suurele ringile. Me elasime üle Liivi- ja Põhjasõja, saksa ja nõukogude okupatsioonid. Kas tõesti ei ela eesti rahvas üle estofoobsete poliitikute poolt kaaperdatud taasiseseisvumisaega?

Jaga artiklit

151 kommentaari

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis