(Aldo Luud)

President Kersti Kaljulaidi kõnes olid mõned positiivsed noodid, kuid põhimõtteliselt oli tegu globalisti kõnega, mis üritas meid veenda, et globalismi tingimustes on rahvusriigi pidamine siiski võimalik. Ei ole! Kaljulaidi lähtekoht on minu arvates vildakas. Esiteks rõhutamine, et meil on liberaalne demokraatia. Miks peab demokraatia olema pandud võimu poolt ette antud raamidesse? Meie ei taha liberaalset demokraatiat, oleme väga rahul lihtsalt demokraatiaga. Liberaalne demokraatia on sama ohtlik ja sama pretensioonikas nagu oli sotsialistlik rahvademokraatia – demokraatia küll, aga teatud kindlates ideoloogilistes raamides ehk siis üldsegi mitte demokraatlik.

Teine vildakas lähtekoht on liberaalse demokraatia eestvõitlejate pidev rõhumine euroopalikele väärtustele. Meil on euroopalikest väärtustest väga erinev arusaam. Euroopa Liit ei võrdu Euroopaga, veel vähem esindab tõelisi euroopalikke väärtusi. Pigem vastupidi: euroliidu avatud immigratsioon on Euroopa rahvuste vaenulik, homoagenda on traditsiooniliste kristlike väärtuste vaenulik, ka perekonnavaenulik. Brüsseli pöörane tsentraliseerimissurve on Euroopas traditsiooniks olnud rahvuslikke ja regionaalseid eripärasid ning konkurentsi tasalülitav, mis tähendab, et jõhkralt tasalülitatakse neid nähtusi, mis on sajandeid Euroopat edasi viinud. Meil ei ole kokkuleppekohta globalistlike väärtustega, nimetagu Kaljulaid neid pealegi tähendust kaaperdavalt euroopalikeks.

Kolmas vildakas lähtekoht on mõtteviis, nagu saaks Eesti rahvusriik eksisteerida hargmaiselt ning Eesti riik – mis Kaljulaidi nägemuses ei pea üldsegi mitte olema peamiselt eestlaste riik – saab tagada sotsiaalsed hüved ja hariduse kõigile neile, kes siit on ära läinud. See on vastuolus aastasadu eksisteerinud arusaamaga riigist. Riigi toimimiseks peab olema territoorium, rahvas ja suveräänne valitsus. Selle viimasega on meil nagunii kehvasti, sest globalistid ei hooli suurt suveräänsusest – ka praeguse kõne läbivaks noodiks oli ind allutada end rahvusvahelistele organisatsioonidele.

20. august on sobiv aeg tõdeda, et suveräänsust saab taastada. Aga kui rahvas laiali jookseb, siis teda on küll kerge asendada, ent väga raske tagasi saada. Ometi peaks kogu Eesti riigi energia olema keskendunud sellele, et eestlased tahaksid elada, töötada, lapsi kasvatada Eestis. Ja sellele, et laia maailma läinud eestlased tahaksid siia tagasi tulla. Inimesed on seotud territooriumiga, digirevolutsioon seda ei muuda.

Jaga artiklit

161 kommentaari

M
mm  /   16:40, 23. aug 2017
Tahaksin vabandada Martin Helme ees,tituleerides teda kapipedeks,korrektne oleks,ennast mitte avalikustanud,mitte traditsioonilise seksuaalse orjentatsiooniga inimene,Veelkord vabandust!
M
mm  /   16:19, 23. aug 2017
Huvitav,miks minu komm kustutati,kas seepärast,et julgesin varga kohta varas öelda,või seepärast,et mitteteaditsioonilise seksuaalse käitumisega inimesst mainisin

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis