Eesti korvpallikoondis. (Alar Truu)

Eesti korvpalliringkond mõistis tänavuse suve tähtsust hästi. Meeste koondise jaoks oli maailmameistrivõistluste eelkvalifikatsiooni näol tegemist väga ohtliku võistlusega, mille ebaõnnestumine tähendanuks riigi korvpallielule väga tugevat hoopi. Ning eestlased suutsid mobiliseerida parimad olemasolevad jõud.

Võrreldes kaks aastat tagasi Riias EM-finaalturniiril mänginud koosseisuga puudus eelmisel suvel koondisest liiga palju mehi. Kes mängisid, olid tublid, aga tänavusest finaalturniirist jäime eemale. Ning oli selge, et sellesuvist Balkani-suunalist võitlustandrit tuleb võtta äärmiselt tõsiselt.

Rahvusvahelise alaliidu FIBA uus võistlussüsteem annab üle aastate taas võimaluse proovida valiksarjas võimeid vana maailma tippudega. 2012. aastal mängisime Serbia ja Montenegroga, enne seda jäi aga kohtumistesse niisuguse kaliibriga vastastega umbes kümne aasta pikkune auk.

Side tippudega on tähtis: nendega kohtudes näed, kus asud ise, millest jääb vajaka ja millises suunas tuleb töötada. Telerist nähtav ei asenda vahetut kogemust.

Tänu äsjalõppenud võistluse edukale läbimisele on Eestil see võimalus nüüd olemas. Neljapäevasel loosimisel on võimalik saada vastasteks aastakümneid Euroopa korvpalli suurte hulka kuulunud Itaalia, Horvaatia, Kreeka, samuti värsked tõusjad Tšehhi, Läti, Soome.

Meie alagrupis viimaseks jäänud Makedoonia nahas ei tahaks kuidagi olla – nad peavad järgmises tsüklis hakkama madistama Albaania ja teiste nõrgukestega. Need mängud ei anna arengu seisukohalt midagi.

Eesti korvpallikogukonnal on käes paras aeg uute sihtide seadmiseks. Esimest korda korraldatakse MMi valikturniir (varem jagati MMi kohti EM-finaalturniiridel) ning ühes maailma suurpeo osalejate arvu suurenemisega on kasvanud ka Euroopa kvoot kahekohalise arvuni. Miks mitte hakata töötama MMile pääsemise nimel!

Kindlasti tuleb lähiaastate eesmärgiks seada kanna selge mahapanek vähemalt vana maailma 24 parema seas. Just niipalju meeskondi osaleb Euroopa meistrivõistluste finaalturniiridel ja võitleb otseselt ka MMi kohtade eest. Võiksime kuuluda sellesse seltskonda.

Sisuliselt väljendab tänases leheloos sama mõtet 15 aastat koondisse kuulunud kapten Kristjan Kangur: „Unistama peab, unistamine aitab tihtipeale paremate tulemuste saavutamisele kaasa. Eesmärke peab endale seadma, need võiks olla pigem kõrgemad, aga seejuures realistlikud. Tähtsaim on töö. See on seotud ka noorte piiri taha minekuga – seda rohkem tekib koondises konkurentsi, mis viib edasi ja kõrgemate tulemusteni.

Peamine, et oleksime jätkusuutlikud ja ei tekiks suurt lõhet – et korra sähvatame ja seejärel tuleb jälle tükk tühja maad. Minu silmis on suures plaanis oluline, et suudaksime saavutada teatud taseme ja siis seda ka hoida.“

Ka peale kasvavad noored lausa kohustavad eesmärke seadma. U18 ja U16 vanuseklassis on meil head kujud. Poisid tõestasid sel suvel, et suudavad jõuda ka tulemuseni. U18 koondis näitas end kodupubliku ees. Kaks aastat nooremad poisid jäid püsima EMi A-divisjoni ning andsid mitme suurriigi koondistele vägeva lahingu.

Kõigil asjaosalistel tasub pingutada nende ja järgmiste vanuseklasside noorte korvpallurite parima võimaliku arengu nimel – siis on meil ka 2020ndatel aastatel, kellele kaasa elada.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis