Rõhutan kohe Tallinna TV vajalikkust sellega, et kui analüüsisin seal 26. veebruaril eesseisvaid valimisvõitlusi, siis lõppes minu seinapikkune skeem Eesti 15. oktoobri kohalike valimiste omaga, milleni jõudes kinnitasin, et USA valimiste järel Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujalgi läbi lööv korrumpeerunud ladviku vastane tendents kordub kindlasti kohalikul tasandil ka Eestis.

Teistelt kohalikelt ekraanidelt räägiti veel pikalt vastupidist – kõik uued väikeparteid ja liikumised on üks suur mõttetus, nad ei esinda kedagi, jooksevad kohe laiali jne. Veel kuu aega tagasi edastati esikohal uudiseid sellest, kuidas erakonnad heidavad oma ridadest välja need, kes üritavad tulla valimistele omaalgatuslike rühmadena. Alles siis, kui Reformierakonna järel (Urmas Suklese meeskond Haapsalus) murenes ametlikult ka Keskerakond (Edgar Savisaare nimekiri), hakkas jutt ja õhkkond tervikuna muutuma.

Kasvav protestivaim

Mõistagi pole Eesti kohalike valimiste eelne olukord kõrvutatav presidendi- või parlamendivalimiste eelse ajaga riikides, kus uued jõud äsja ilma tegid. Eestis on  aga väikeriigile tunnuslik kesk- ja kohaliku võimu läbipõimumine eriti kaugele läinud, nii et tuleb rääkida koguni kahe võimu pariteedist.

Kehtib ju meil praegugi ainulaadne riigipiruka jagamine – ühe suurpartei pidev opositsioonis olek riigis saab sama pideva kompenseerimise täisvõimuga pealinnas ehk kolmandikus riigist. Selle seisu kõrgajaks oli tõeline kartelliparlament (2011–2015), kavalantsulikult kirjutatud seaduste ja neile tugineva jokinduse viljelemise sünnitis, mis maailmas silma paistmise nimel hakkas niivõrd totraid seadusi tegema, et rahval tuli tänavatele ja uutel riigikogu valimistel tuli „omakeskis valituil“ teha ruumi protestilainega esiletõusnutele.

Uue seisu loogiliseks jätkuks sai poliitmaastiku mullune ümbertegemine, seda paraku vaid kartelliparteide omavahelise tehinguna, millele nüüd üritatakse leida vajalikku tuge haldusreformijärgse segaduse tingimustes valitavalt kohalikult võimult.

Pikalt edasi lükatud uus algus kohalikul tasandil pakub võimalusi kõigile senises poliitikas pettunuile, ent kartellipoliitikute küündimatusest tekitatud segadus ja pooleliolevad kohtuprotsessid tõotavad pigem seda, et isegi kõige allakäinumates piirkondades võivad valimistel peale jääda vaid „organiseeritud segaduse“ tekitajad ise ehk siis praegune võim. Lootkem vähemalt seda, et uutes volikogudes saab olema rohkem kompetentsi, sest tänu haldusreformile kaotavad sajad ametnikud väljaspool pealinna oma sooja töökoha ja töö-leiva nimel lihtsalt peab kuhugi kandideerima.

Suure segaduse juures õhkub Tallinnast – sõnavahtu kõrvale jättes – jätkuvalt stabiilsust. Kui mujal on mureks ametikohtade kaotus, siis pealinnas ei tehta sedapuhku juttugi näiteks Tallinna volikogu absurdsest suurusest – 79 liiget –, kui Riia saab hakkama 60 esindajaga. Eelmiste valimiste eel vähemalt vahutati sellegi üle, et ligi 20 aastat sai Tallinna volikogu hakkama 63 liikmega. Ent iga valitud koht tähendab ju ka mitut abilist, nõunikku, sekretäre, autojuhti jne. Elik – on kohalikud volikogud ja on eraldi Tallinna volikogu kui osa riigivõimu jagamise kartellitehingust.

Eesti poliitika suured möödapanekud algavad seadustesse peidetud katsetest teisi ja isegi kogu rahvast üle kavaldada. Pole saladus, et põhiseaduse tekstiga üritati vältida Arnold Rüütli valimist presidendiks. See väärib täna erilist meenutamist, sest just seda saatnud edu haprus tõi kaasa haldusreformi edasilükkamise 20 aasta võrra. Sest minimaalset ülekaalu riigikogus sai korrata vaid valimiskogu oma kindlalt tagatud häältega. Teiste ülekavaldamise parimaks näiteks on Tallinna volikogu kunstlik suurendamine mingi muu seaduse sabas, mis tegelikkuses pöördus ju suurendajate endi vastu.

Julgen öelda, et tänanegi suur sõnavaht selle üle, kas n-ö kahe nimekirjaga välja tulev Keskerakond võidab või kaotab Tallinnas, baseerub harjumuspärasel soovimisel, mitte reaalsuse arvestamisel ja kindlatel rehkendustel. Savisaare kõhklusi ja (lõpp)otsust arvestades mainiks siingi seda, mida venekeelses raadios juba rääkisin. Nimelt – 1993. aastal toimunud toona 64 liikmega Tallinna volikogu valimistel saatis erakordne edu kahte venelaste nimekirja. Vene Demokraatlik Liikumine sai 17 kohta (21%) ja valimisnimekiri Revel 10 kohta (13,3%). Seejuures esitas viimane vaid 16 kandidaati ja kuna neist kuuest said halduskogude liikmed, siis on tegemist siiani ületamata rekordiga. Elik – kõike on võimalik täpselt välja rehkendada, Revelil tegi selle töö ära üks küberneetik.

Noored õlekõrreks

Toona oli rehkendusi kergem teha, sest aetud poliitika tulemuseks on ju olnud suure osa rahva lahkumine poliitikast. Riigikogu valimistest osalejate arv näitab kahte tõsist lahkumist poliitikast – 1995. aastal osales 545 770 (69%) ja 1999. aastal 492 356  (57,2%) valijat, 2011. aastal 580 264 ja neli aastat hiljem 574 153 (64,2%) valijat.

Viimasel juhul eelistatakse rääkida e-hääletajate juurdekasvust, ent maksab ikkagi üldseis. Mõistagi kahvatuvad meie arvud Rootsi 85% ja Soome 70protsendilise osaluse ees. Selmet tuua kaotsiläinud valijad urnide juurde tagasi, läks kartelne riigikogu valimisõiguse laiendamisele 16-17aastastele, mis nende lubaduste kohaselt tähendavat 15 000 uut valijat 15. oktoobril 2017.

Seaduse vormistas oma ühe esimese sammuna küll praegune riigikogu, ent täna tuleb ridamisi kinnitusi, et suurem osa eelmise koosseisu juttudest oli bluff ja sotsioloogilised küsitlused ei kinnita noorte suurt valimisaktiivsust.

Samas pole raske mõista, et mõne gümnaasiuminoore hääl võib osutuda otsustavateks kohaliku volikogu (Tallinnas ka halduskogude) näo kujundamisel. Torkab jällegi silma see, et esimesena rääkisid kooliõpilaste osalusest Savisaare nimekirja tegelased.

Egas muud, kui tuleb oodata järjekordse – nagu kombeks öelda – ebapiisavalt läbianalüüsitud eksperimendi tulemusi ja tagajärgi.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis