Laadin videot...
6
fotot
Kaater jäi tiirlema ümber merehädas meeste. (Peeter Sink)

Tühi kaater tiirutas mitu tundi ümber meres ulpivate meeste, kuniks saabus abi

„Täispuhutav madrats tõmbas ühe nurga vee alla ja hakkas hetkega käituma kui ankur. Jõnksaki! ja käisime üle parda,“ räägib Heiki Hanso, kuidas ta läks mere peal kaatriga appi täispuhutavalt tuubilt vette kukkunud lastele, kuid lendas hoopistükkis ise kaatrilt.

Neljapäeva pärastlõunal läks arborist Heiki Hanso ühes sõbra ja kahe lapsega Saaremaal Orissaare jahisadama juurest oma kaatriga merele. „Ilus päikeseline ilm oli. Vesi soe ja sile,“ meenutab Heiki. „Sõitsime sadamast välja ja lapsed läksid kohe lohe [tuubi] peale, sportvestid seljas. Vedasin neid natukene, kuni üks sellelt maha kukkus. Läksin võtsin ta peale ja said kõik jälle rivvi sinna. Kiirendasin siis uuesti ja jälle käis keegi maha,“ meenutab veespordi ja veesuusainstruktori taustaga Heiki, kuidas lapsed merel lõbusõitu tegid. „Natuke kurvitasin seal ja tegin neile rõõmu. Hüplemist ja vette kukkumisi oli mitu. See käib ju asja juurde.“

Neli inimest üle parda!

Nii lustis seltskond meres umbes kümmekond minutit. „Üks lastest kadus jälle vette. Võtsin siis hoo maha ja nägin, et ka teine laps lasi end lahti. Mõnus ju koos sõbrannaga seal ulpida,“ meenutab Heiki. „Tegin siis tagasipöörde. Kaatris olnud sõber polnud aga selle keskel, vaid sama ääre peal, mille poole ma tagasipööret tegin. Selle asemel, et täispuhutav madrats libiseks, tõmbas ta ühe nurga vee alla ja hakkas hetkega käituma kui ankur. Jõnksaki! Ma vaatasin just laste poole, et keda ma pean peale võtma, ja samal hetkel tõmbas madrats kaatri korraks kreeni. Tegi järsu nõksu ja me käisime lihtsalt üle parda,“ kirjeldab Heiki juhtunut. Seljas olnud korkvestid läksid lahti.Nii ulpisidki vees nii lapsed kui ka mehed. Kuna kaatril oli süütevõti endiselt ees, tiirutas see mööda merd tühjalt edasi. „Rool oli kaatril kergelt vasakule. Nii need kaatrid alati käituvad, et hakkavad tiirutama ümber oma roolinurga. Mõned korrad üritasin ka kaatri peale saada. Tõmbasin end kaatri taga olevast kummiatraktsiooni köiest peale, aga lihtsalt ei suutnud, kuna see nöör on nii peenike ja libedast materjalist. Lõpuks olid peopesad valusad ja väike sõrm juba villis sellest survest,“ meenutab Heiki, kes lõpuks loobus mõttest kaatrisse saada.„Otsustasime, et parem on jääda abi ootama. Lastele hüüdsime, et me ei saa paati kätte, mille peale nad ütlesid, et ujuvad kaldale. Ujusidki, nad on vanad hülged. Tean neid juba ammu. Ei olnud mingit probleemi ega surmahirmu,“ hakkab Heiki naerma.„Me oleks võinud vabalt ka koos selle noormehega kaldale ujuda ja paat oleks võinud seal kohapeal tiirutada kuni hommikuni, aga võtsime vastu otsuse, et ootame ja hoiame asjal silma peal. See oli meie oma valik, kuna ma panin täispaagi ja mõtlesin, et ei hakka kaatrit maha jätma. Nagunii tullakse varsti appi ja siis ma olen seal ise olemas ning saan tagasi sõita ja kõik on tibens-tobens,“ põhjendab Heiki, miks ta koos sõbraga kaatri juurde jäi.

Pärast äpardust uuesti lõbutsema

„Rääkisime seal omavahel juttu, tegime riskianalüüsi ja selgitasime olukorda. Lugesime sekundeid, kaua üks ring aega võtab, et kas jõuab kaatri tagant välja ujuda – üks ring võttis aega 22 sekundit – ja kas päästevestiga saaks ujuda ja nii edasi. Meil läks lõpuks seal niimoodi mitu tundi,“ räägib Heiki.Lõpuks märkas tuubile roninud merehädalisi üks kohalik mees, kes läks neile oma jahiga appi. „Jaht on aga nii aeglane, et sellega ei saanud sünkrooni sõitma hakata, et kaatril süüde välja võtta. Siis palusin tal päästeametisse helistada. Päästeamet suunas merepäästesse ja siis ei läinud enam kaua, kui nad tulid oma kaatriga kohale ja saime kaldale. Siis pidime ära ootama politsei, kes tuli Kuressaarest, et saaks rutiinsed protseduurid ära täita. Mingit menetlust ei alustatud. Kõik said aru, et olid sündmuste kokkulangevused ja minu eksimus, et ma ei pannud kaatrimootori seiskamiseks vajalikku võru ümber käe,“ räägib Heiki.„Lõpuks, kui kõik asjatoimetused olid tehtud, olid plikad pidanud meid oma tund aega kaldal ootama. Siis nad nõudsid, et läheksime tagasi merele. Nii saigi veel pool õhtut merel kõvasti möllata ja lainete peal neerud lahti raputada,“ muheleb mees. „Tegelikult on see väga õpetlik lugu. Nagu vanasõna ütleb, õnnetus ei hüüa tulles. Järgmine kord olen targem ja loodan, et ka teistel on sellest üht-teist õppida.“

Jaga artiklit

13 kommentaari

M
Maie  /   22:19, 20. aug 2017
Lugesin artiklit ja minu imestus on SUUR.Mees räägib uhkustundega kõike toimuvast,saamata aru olukorra tõsidusest.Selliselt tuleb kõik õigused igasuguse sõiduvahendi juhtimisel võtta. Sealjuures naerab veel õnnelikult. Ja muidugi kõige nael! Pärast kõige üleelamist tagasi merre,KUNA LAPSED TAHTSID.Täielik idiootsus.Kus nüüd on valvas seadusesilm- äkki ikka peaks selliseid karistama,et tulevikus laste eluga ei mängiks.
  /   18:24, 19. aug 2017
kes teeb teistele head,saab s i t t a vasta pead!

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis