Jälgisin huviga, kuidas selle sajandi esimesel kümnendil parkisid paljud tuttavad naisinimesed oma lapsed mõnuga arvuti ette Jänku-Jussi seltsi. Et hariv ja õpetlik. Ja saab natuke rahu. Sinna laps jäetigi – tundideks.

Emad, kes tol ajal meili saatmisega vaevu hakkama said, rääkisid uhkusevärinaga hääles, et nende lapsed on internetimaailmas imeosavad. See näis tähendavat, et laps suudab eksimatult klikata lemmiksaidi ikoonile ja istuda seal tunde. Ja seda kõike ilma, et keegi neid õpetanud oleks, olid emad uhked ja silitasid lapse pead. Asjata ei räägitud e-riigist ja tiigrihüppest, näis uhkete emade pilk ütlevat.

Mis sest, et laste arvutiõpetaja neid teadmisi koolis sugugi ei hinnanud. Sest õigel ikoonil klõpsamiseks pole just palju mõistust ega oskusi tarvis. Järgnevad aastad näitasid, et ikoonide klõpsamisega hakkasid toime saama ka vanaisad ja vanaemad, kes nüüd möllavad juba kommetaariumites, Skype’is, Instagramis ja Facebookis kõrvuti 00ndate wunderkind'idega.

Õppevideote seltsis kasvanud põlvkond

Samas mulle tundub, et Eesti lastel on tõepoolest ebaproportsionaalselt palju nutiseadmeid ja arvutisõltuvust. Ilmselt ei anta endale paljudes kodudes aru, et arvuti ei võrdu alati hariva ajaveetmisega ning et vanematel pole õrna aimugi, millega lapsed seal end tundide kaupa lõbustavad. Ütleme nii – 1. klassi minnes ei ole nutitelefon möödapääsmatu vajadus.

Eriti kui selle tulemuseks on 600 kirjaoskamatut sõnumit kuus või ropud sõnad, mida üksteisele saata. Koolis õpetatakse ju tähti, mitte digiajastul ellu jääma. Kust see peaks tulema?

Nüüd on tundideks Jänku-Jussi üsna letargilisse ning huumorivaesesse ja pedagoogikast pakatavasse maailma unustatud lapsed suureks saanud ning jätkavad siniste jäneste videote ümbertöötamist omal moel.

 „Jänku-Juss läheb litsimajja“ video ilmus mu laste huvisfääri eelmisel aastal, ehkki meil oli jussindus kodus niigi välistatud. Kuuldavasti õpetab nüüd Juss ka tihasega vahekorda astuma, herpest ära tundma ja seksima. See pole ka sellisel määral sinised jäneseid täis lapsepõlve puhul mingi ime. Lapsed on lihtsalt suureks saanud ega suuda enam ilma õppevideoteta elada. Samas kummitavad ümbertöödeldud videotes ka Hitler ja Donald Trump, kes on nagu kaasaja Mikihiir – meelelahutuslik kangelane.

Kui süütu oli Jussi maailm tegelikult?

Miks meie kodus sinine jänes välistatud oli, võiks ju küsida. Eelkõige seetõttu, et need multifilmid kubisesid reklaamist, nii sotsiaalsest ja eri ametkondade poolt kinnimakstust kui ka kommertslikust. Erinevalt reklaamipausidest tuli see ühtlase multifilmi vormi rüütatuna, mille alguses ja lõpus olid parimal juhul asutuse logod. Alaealise teadvuse mõjutamise seisukohalt oli minu jaoks isegi hullem porno, kui otseselt viinajoomisest või seksimisest rääkimine, mida keskmises seriaalis näeb ka süütu silmapaar nagunii palju rohkem.

Puudub võimalus kontrollida sõnumit, mida su lapsele edastatakse, veel vähem aru saada, mis sõnum see on. Tead, et su maimuke kümbleb mõttetu heleroosa meelelahutuse lainetes, aga tegelikult räägitakse talle lugusid eurotoetustest ja helkuri kandmisest. Seda mitte ülemäära vaimukalt.

Teine põhjus oli see, et ehkki tundus, et see Jussi-maailm suutis hästi teenima hakata, olid graafika ja helindamine jätkuvalt hämmastavalt lihtsakoelised, kuigi proffide palkamiseks oleks ju nagu finantse vist olnud?

Kui Jänku-Juss alustas veebis möllamist kusagil 2005. aastal ja võitis oma nunnu ja reklaamivaba ning –  mis põhiline – eestikeelse maailmaga lapsevanemate südamed, siis mõne aasta pärast oli aga see Jussi süütu maailm kaugel reklaamivabadusest. Promoti ilma mingi mõõdutundeta pudingut, saia, juustu, vorsti ja sotsiaalseid käitumisnorme alates sellest, kuidas euromünte ära tunda, lõpetades õppevideotega sellest, kuidas endale uut ID-kaarti teha. Ilmselt vaid vähesed riigistruktuurid ei tellinud sel ajal tollelt perefirmalt õpetlikke multikaid. Praegugi käiatakse neid asutuste kodulehekülgedel.

Kui pensionäridki ei saa aru, kust algab reklaam ja lõpeb sisu, kuidas peaksid vahet tegema lapsed? Reklaamiseadus sätestab ju selle, et reklaam peab selgelt muust teabest eristatud olema ning peab olema tagatud, et on arusaadav, et tegemist on reklaamiga. Eraldi teema on lastele toodete promomine. Jussile piduri tõmbamise tingis ka see, et reklaam mõjutab lapse kaudu oma armsal ja intensiivsel moel ikkagi oluliselt vanemate tarbimisharjumusi – sest minul tuleb need kinni maksta – ning ka lapse enda sotsiaalset käitumist terveks eluks. 

Rohkem filtreid?

Ma saan aru oma kitsarinnalisusest vanemana, aga ma tahaks alaealise puhul neid sõnumeid ise jagada või neid vähemalt kontrollida või jälgida. Umbes nagu EKRE, kes tahab koolides ja lasteaedades mingit sorti sotsiaalsete sõnumite levitamise keelata, peaks itsitades lisama.

Muidugi on mul siiralt kahju, et seda Jussi seksijoga Youtube’ist ilma kohtuasjata ära ei suudeta korjata, aga samas on ju ka tore, et sinine loomake on noorsoole nii hinge läinud, et nad temaga jätkuvalt mängida tahavad. Tempel mällu igaveseks, mis? Võib-olla peaks sellele Jussi-põlvkonnale eakohast tootearendust hoopis laiendama ka perekonna- ja inimeseõpetusele? Ja tegema need videod valmis enne parodeerijaid? Nõudlus oleks nagu olemas.

Mõistagi on meilgi juhtunud, et lapsed on jäänud netti sihitult kulgema, aga selle sotsiaalse soga, mida nad on sealt üles korjanud, puhastamisega meelest ja mõistusest on tulnud pikalt tegeleda.

Ilmselt on vaja veel paremaid filtreid, kui need, mis vägivalla ja XXX saidid keelavad. Nagu kontrollitud arvutiaeg ja harivad saidid, piiratud internetikasutus. Aga samas puudub neil ka teadmine, et sinine jänes erineb kuidagi ülejäänud seal ringlevast kraamist ja oleks nagu just neile ehk lastele mõeldud toode. Võib-olla on see lihtsalt põlvkonna küsimus?

Jaga artiklit

5 kommentaari

J
Johannes Jänes  /   23:24, 21. aug 2017
Hea Jussi-film oleks "Jänku-Juss jänesejahil".
M
Mati Erisberg  /   01:07, 19. aug 2017
Lugesin ja imestasin, lugesin uuesti ja imestasin veel kord. Suur osa teksti tundub täieliku mõtlemisvõimeta kirjutatud olevat! Tsiteerin autorit: "promoti [...] sotsiaalseid käitumisnorme alates sellest, kuidas euro münte ära tunda, lõpetades õppevideotega sellest, kuidas endale ID-kaarti teha." Kas autor tõsisilmi usub, et on propaganda, kui laps õpib tundma Eesti riigis käibel olevat raha? Kui laps õpib, kuidas endale Eesti riigis väga tähtsat dokumenti teha? Või autori teisest ütlustest lähtudes, laps ei tohiks osata helkurit kanda, hoiduda auto alla jäämisest? Kas laps ei tohiks õppida, kuidas ise riigis hakkama saada? Ausõna jääb loetust mulje, et autori ideaalne laste meelelahutus ei õpeta lastele midagi eluks kasulikku, vaid olekski lihtsalt mõttetu tarbitav möga. Jumal hoidku, et mu laps multikaid vaadates veel raha tundma õpiks või helkuri kasulikkusest teaks! Ausõna, mul hakkab halb.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis