Heiki Pärdi, "Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma", Tänapäev, lk 248. (Marvel Riik)

Heiki Pärdi raamat „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ lõhub idealiseeritud arusaama Eesti talurahvast. Pärdi näitab, et talurahva argielu oli suisa uskumatult kole. Eeskujusid siit ei leia.

Juulikuu alguses sai ette võetud külastus Eesti vabaõhumuuseumi. Sealse Pulga talu perenaine tõi suure uhkusega esile ühe eksklusiivse täienduse, milleks oli lapsehäll. Nimelt on talu magamistoa lakke kinnitatud iseenesest lihtne kastikujuline magamisase, taustaks mängimas heliriba lapse nutuga. Perenaine võib olla õigustatult uhke, väidetavalt ei leidu palju ligikaudu 100 aasta vanuseid puithälle, tehes sellest üsnagi haruldase artefakti. Kuid tema romantiline arusaam hällist sai kõva põntsu, kui ta kuulis, et omal ajal – kui maapiirkonnad õitsesid nii, et igas talus leidus rohkem loomi kui ainult lambad – oli häll üks räpasemaid asju kogu talus.

Selles peitubki Heiki Pärdi raamatu „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ n-ö tänu: ta lõhub idealiseeritud arusaama Eesti talurahvast, mida kuuleb koolipingis, kui räägitakse Tammsaare „Tõest ja õigusest“, ja näeb kinolinal, kui ETV-st tuleb järjekordselt Lutsu „Sügis“. Milline nägi välja aga talurahva tõeline argielu, sellest kõneleb Pärdi teos, võttes aluseks need vähesed säilinud ülestähendused, mis kunagised ilmakodanikud on kirja pannud. See peatükk Eesti rahva ajaloost on olnud pikalt tolmukihi all, jäänud unustuste hõlma.

Mälestusi aastast 1924: „Lapsed noored magavad ema isa toas – ühes väiksemas ja õhuvaesemas harilikult rippuvas hällis. Kui laps nutab, antakse talle toitu ja õõtsutakse magama. Hällid on mustad ja haisevad lagunevast uriinist“ (lk 59). Ja veel üks sanitaartopograafiline väljavõte: „[---] külas oli selliseid endisi popse, kellede toad kubisesid prussakatest, lutikatest, kirpudest, täidest ja tarkanidest. Raske on ette kujutada, et inimesed võisid elada sellises mustuses, kus põrandaid ei katnud mitte kaltsudest põrandariided, nagu oli enamus Karala taludes, vaid labidaga kokkukühveldatav sõnnikukiht“ (lk 109).

Näib, et ka Pärdi ise on elanud vatitekilises arusaamas talurahvast, sest märkmed talurahva elust on ajaloolast suisa väga hämmastanud. Raamat viibki lugeja teekonnale, kus võetakse väga üksipulgi läbi talurahva arusaamad hügieenist, puhtusest ja privaatsest ruumist. Loodetavasti viidatakse Pärdi raamatule ka tulevastes ajalooõpikutes, sest idülliseeritud talurahva pildi kõrval on vaja näidata toonast elu ka oma õigetes toonides. Aususe huvides, mitte toota sarnaselt nõukogude ajale propagandat.

Lihtsad asjad võivad meie kohta öelda nii mõndagi, nagu nendib Pärdi sissejuhatuses. Mida siis igapäevased, enesest mõistetavad asjad meile räägivad? Diagnoos on järgnev: 20. sajandi eestlane oli räpane eluloom, kelle elu sõltus kollektiivi arusaamadest. Külainimeste käitumismaneer ja riietus oli sarnane. Kes sellest kõrvale kaldus tembeldati kõrgiks ning andis põhjust keelepeksuks.

Mis aga viis tänapäevaste arusaamade juurde, siis siin tuleb tänutunnet avaldada kadakasakslusele ja üldisele avalikule suhtumisele, mis oli erinevate institutsioonide poolt peale surutud. Näiteks võeti koolides karistusmeetmena kasutusele puhtusekontroll: kui lapsed polnud piisavalt puhtad, ei saanud viimased koolitundidest osa võtta. Õiendused õpetajaga sel ajal mingit vilja ei kandnud, küll aga andis põhjust jäljekordselt keelepeksuks.

Kuigi raamatu kroonjuveel on ilmselgelt kõik see, mis puudutab puhtust, räägib raamat nii üht kui teist perede muudest harjumustest. Aega mõõdeti läbi töö, mitte kella abil; olgu toit maitsestatud soola- või suhkruteradega, kõike söödi ühest, kui mitte ühisest, kausist, (ärme selle pesemisest parem räägi…).

Toonased elamistingimused näitavad, et siinne rahvas oli ikka visa ja tugev: Ühtlasi oli suur rehetuba [pere elu- ja töötoa kõrval] ka „karjaköögiks“. Lehmade „sööm“, sigade „söök“ jne valmistati siin, see jäi seisma, hapnes ja kääris siin kuni lõpuni. /…/ Põrsastele, tallekestele ja vasikatele anti heameelega toanurgas, sängide all jne ruumi. Oli külm käre, siis kogus sooja-ihaldajate loomade pere ajuti nõnda suureks, et igakord enam arugi ei saanud, kas ruum peaasjalikult inimeste või elajate päralt on!“ (lk 182–183).

Aga eelpool öeldust ei maksa välja lugeda tingimata seda, et eestlased olid lollid ja elasid pimeduses, nagu kirjutab Kivirähk raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu“. Üldlevinud tõekspidamistel olid omad põhjused. Tööd taludes oli palju ning inimjõudu ei jagunud kõigele, st sellele, mis puudutas puhtuse hoidmist. Mis ehk veelgi tähtsam: paks mustuse kiht nahal tähendas küll kergemat haigestumist, kuid see-eest andis see kergemat sorti kasuka külmadeks ilmadeks.

Pesemine oli tülikas tegevus – vett tuli tuua ja soojendada –, mistõttu võeti suurem pesemismaraton ette suurtel pühadel, jaanidel ja jõuludel.

Pärdi raamat pakub hulga üllatusi eestlaste ja nende kunagiste elukommete kohta. Üllatused ei ole tihtilugu meeldivad, kuid mõtlemapanevad, näidates kui kaugele ollakse rohkem kui sajandiga (alates 19. sajandi viimasest kümnendist) jõutud. Jah, Suits võib olla rahul: eestlased on saanud tõesti eurooplasteks.

Jaga artiklit

33 kommentaari

O
oli mis oli,  /   17:27, 20. aug 2017
aga vähemalt pardi sulgi saia sisse ei pandud, nagu seda tänapäeval tehakse, et saiad kohevamad ja õhku täis tuleksid.
O
Oli nii  /   17:12, 18. aug 2017
Minu vanaisa ehitas endale uhke maja 1912.aastal - 300 m2, 4 suurt tuba, samuti suur köök, kunstipäraste akendega balkon, mida kutsuti klaastrepiks, sahver, vöörus. Suured aknad, seintel tapeedid, värvitud laed ja põrandad. Maja juures oli suur kinnine hoov,kus olid hobuste ja sealaudad, lisaks eraldi suur loomalaut, saun ja 2 aita, maja taga kuivkäimla. Talu oli Põhja-Eestis ja vanaisa keskmiselt jõukas mees, tal oli maad ja metsa, ka 6 last, kes kõik said haritud. Igal laupäeval käidi saunas ja pesti kõik põrandad ja pesud. Ma ei ole niisuguseid asju küll näinud nagu siin artiklis kirjas. Võimalik, et mõnel vaesel ka nii oli, ei tea, pole kuulnud ega näinud. Ka vanaisa sünnimaja tean - see oli veidi väiksem ja madalam, aga siiski puhas koos kõrvalhoonetega, samuti esivanemate kunagine ammune rehielamu, kus pool maja oli loomalaut, aga need ei olnud elutoas nagu vanaisa rääkis. Mis kole jutt siin levimas?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis